Shirazi linnas ei õnnestu leida ühtegi apteeki, kes meile hädavajalikku ravimit etanooli müüks. Ühest bussivestlusest saime teada, et siin peaks ka koduveini olema põranda all saada, kuid see osutub kullast kallimaks ja loobume otsingutest. Helerohelise marsa aknast näme küll väikeseid viinamarjapõlde, kuid lõpptoodanguks on põhiliselt rosinad.
Suure poeedi Hafezi haud koos seda ümbritseva pargiga on justkui palverändurite sihtkoht. Kassa ees lookleb pikk järjekord ning kompleks on rahvast tihedalt täis. Pargi keskel asub sammastega rotund, mille katuse all paiknebki poeedi valgest marmorist sarkofaag. Inimesed tulevad, asetavad käe marmorplaadile ning loevad peast mõne luuletuse. Platsi servas olevatel pinkidel istuvad pered ja muidu seltskonnad ning loevad luuletusi. Palume ühel kohalikul naisel meile pärsia keeles ette lugeda - see on päris kummastav elamus, aru sõnagi ei saa, aga sellegipoolest liigutab loetu midagi me sees.
Parki ümbritsevad suveniiri- ja raamatupoed, söögikohad ning veel paljude pisut vähem kuulsate poeetide hauakivid.
 |
| Hafezi haual. |
 |
| Kuulame Poeedi luulet. |
Õhtul veel üks elamus - pärast Hafesi haua külastamist jalutame pimedas Koraani Värava juurde, see on koht kus maantee väljub Shirazist põhja suunas. Täna on seal tohutu laiade tänavate rägastiku koondumine kiirteeks, liiklustihedus meeletu, jalakäijatena teede ületamiseks kulub pool tundi, sest mingeid abistavaid liikluskorraldusvahendeid ei ole, tuleb lihtsalt suure enesekindlusega lakkamatu autodevoo vahele astuda ja loota et neil pidurid töötavad. Rahvas peab piknikku kahe viierealise tänava vahel paikneval kitsal haljasalaribal - muru on siin tihe ja hästi kastetud. Koraani Värav ise on tee-ehituse käigus teisaldatud tee pealt ära, nüüd saab selle all ja ümber jalutada ning piknikku pidada, mida tuhanded kohalikud ka teevad, nii pered kui noorteseltskonnad. Samas kõrval särab tuledes 5* lukshotell nagu kristallmägi.
3. mai 2014 ehk 1393. aasta teise kuu 13. päev Pärsia päikesekalendri järgi.
Pasargadae, Kuningate hauad, Persepolis. Võtame reisibüroost tuuri Pärsia vaniimasse ajalukku helerohelise marsa ja atesteeritud giidiga. Vanamees räägib hästi ja püüame salvestada uusi fakte nii ajaloost kui Iraani tänapäevast. Üldiselt on see põlvkond riigi arenguga rahul, kuna haridus on taemel ja tervishoid samuti. Ega üks atesteeritud giid ei saagi teisiti rääkida. Kuid sama ei saa öelda noorte kohta. "Iran no good," lausub tervituse asemel üks noor kutt õhtusel tänaval. Kermani linnas koos samas suunas jalutades räägib tüüp, kuidas ta südamepõhjast vihkab nii islamit kui seda riiki, ning elab lootuses läände putkata niipea kui võimalus avaneb.
Ajaloost siis jäi meelde niipalju, et CYROS oli esimene kõvem kunn Pärsia aladel, kes elas umbes 500 a.e.Kr. ja tema kuninglikuks elukohaks oli Pasargadae linn, mille varemed me ka üle vaatame, mille vahel on rohkelt ruumi kujutlusvõimele, kuna neist palju järel pole. Siis vahepeal oli veel üks kunn, ja pärast teda tuli DARIUS, kes oli jälle üks väga tubli mees. Darius lasi ehitada kuulsa Persepolise linna ning vallutas maid Marokost kuni Egiptuse ja Indiani. Persepolis avaldab muljet. Varemed küll, aga kunagine hiilgus on päris hästi aimatav. Säilinud on hulk bareljeefe, mis jutustavad kuninga rikkusest ja vaprusest, kaugetest külalistest ja nende toodud kingitustest jpm. Levinud motiiv, kus lõvi on maha murdmas veist või mõnikord ükssarvikut, näiteks sümboliseerib kevade võitu talve üle. Kuna talved on siin kontinentaalses kliimas karmid, siis kevade saabumine on aasta tähtsaim püha ja uue aasta algus. Persepolis oligi tseremoonialinn, kus tähistati Novruz'i, võite lahingutes ja muid tähtpäevi, võeti vastu külalisi, hoiti aardeid.
 |
| Kuningate hauad. |
