matk Aafrika katusele (eel- ja järelmänguga)
alustame Tartust kell 2.30 bussiga Tallinna lennujaama. 7.30 lend Stockholmi. 11.55 lend Istanbuli. 17.50 lend Dar es Salaami, Tansaaniasse. viisa taotlemine võtab aega aga läheb ladusalt. Aafrika aeg. magame paar tundi lennujaama pinkidel. 10.30 lend Kilimanjaro Internationali. enam ei saa aru, kus ma olen, kas öö või päev, hommik või õhtu.
maandudes Kilimanjaro Internationalis on ilmselgelt päev - terav päike seniidis ja mõnusalt meeletu kuumus. hakkame kohe ennast spf-idega sisse määrima. hotellist pidi vastas olema transfeer piduliku sildiga millel Eve nimi, aga mida pole. lahkuvad kõik lennukist väljujad, taksode või lennujaama shuttlega. ootame. poole tunni parast astub ligi üks taksojuht, kes kogu aeg parklas passinud ja vabandab, et tema teada pidi ta peale võtma proua Eve Etioopiast, aga mitte neli valget eesti kana.
White House Tanzania on kena traditsiooniline tansaania elamu linnasüdamest eemal porise konarliku umbtänava ääres. Maailma näinud perepojad on seintele maalinud aafrikapäraseid naivistlikke vaateid nagu eurooplastele meeldib, siseõu on ehitatud mõnusaks olemiseks - nurgas väike baarilett, diivanid servades, pikk laud keskel. Pereäri veab vanem poeg, ametis on ka ema ja nooremad õde-venda. isa pole pildil naha. sisse on kolinud ka poja pruut - kena blondiin Taanist. peale meie on külaliseks veel üksik proua Peruust, Limast, kes reisib Tansaanias pikemalt, on juba roninud Meru mäe otsa ja pika safarituuri teinud, nüüd otsib võimalust et end vabatahtlikuna tööle pakkuda nädalaks-paariks.
oleme magamatusest kurnatud ja langeme jala pealt. mõte minna linna peale jalutama enne pimedat, sumbub algavas vihmasajus, mis paisub korralikuks padukaks. magame edasi ja õigesti teeme, seda on meil tegelikult hädasti vaja. õhtusook serveeritakse kõigile, perarahvas ja külalised istuvad koos pika laua taga ja saame pisut tuttavaks.
30. jaanuar. Safari Tarangire rahvuspargis
hommikul kell pool 9 on Emmanuel safari-autoga värava taga. sööme omleti, joome lahustuva kohvi ja läheb sõiduks. ees on kaks paeva safarit. mida see endast täpsemalt kujutab, ei oska ette aimata. üle tänava on riiklik kool, kus igal hommikul toimub rivistus riigi hümni laulmise, trummipõrina ja marssimisega. riigikoolides käib õpe suahiili keeles ja õppekavas on ka inglise keele tund, erakoolides aga toimub kogu õpe inglise keeles ning muuhulgas õpetatakse ka suahiili keelt. üldse on Tansaanias mitusada eri hõimu, kellel kõigil on oma, täiesti erinev keel. algkool kestab 7 aastat ning gümnaasium 4 aastat, need on tasuta. kõrgkoolis õppimine on tasuline.
sõit läheb läbi Arusha linnasüdame, kus võtame peale lõunasöögikarbid ja varustame end kohalikus apteegis kange putukatõrjespreiga. edasi maanteele, mis on üllatavalt korralik. külamaastikud, väiksed vulkaaninupsud silmapiiril, kitsekarjad, lapsed koolivormidega, ilusa kuklajoonega kitsekarjused värvilistes ürpides, kepp käes.
tänases programmis on Tarangire rahvuspark. safariautol lükatakse katus pealt ning ongi nagu filmis - valged turistid fotoaparaatidega jahtimas elevante, lõvisid, sebrasid, kaelkirjakuid, gnuusid, servaleid ja muid antiloobi sugulasi, jaanalinde... ok, lõvisid ei nainud, need jäid järgmiseks paevaks. siin on loomaaed õiges perspektiivis - loomad on vabad ja inimesed tuuakse puuridega neile vaatamiseks. suured majesteetlikud baobabipuud on maastiku dominantideks, neile sekundeerivad termiidipesade punapruunid kuhilad.
tagasiteel võtab päeva kokku pilt autoaknast - masai poisike erksas punaseruudulises ürbis tantsimas oma lehmakarjale sõjatantsu kõrge termiidipesa otsas.
maabume ööbima Fanaka hotelli, mis on poolel teel homse safaripargi Ngorongoro juurde. Kilimanjaro beer, grupp poolakaid basseini ääres mölisemas, raudväravad on seljataga kinni langenud ja valged inimesed on jälle oma puuri suletud.
31. jaanuar. Safari Ngorongoro rahvuspargis
Ngorongoro kraater - Unesco maailmapärandi nimistus kui üks suuremaid tervikliku kaldeeraga vulkaankraatreid, mis pole täidetud veega. siin elavad oma eraldatud maailmas Aafrika fauna eredamad esindajad. sõidame mööda kunagist vulkaanikraatri põhja risti ja rästi kulgevaid radu.
Naäeme kaelikrjakuid, sebrasid, pühvleid, elevante, väga kaugelt ühte musta ninasarvikut, raisakulle, jaanalinde, marabuud, ilusaid valge triibuga antiloope, karjade kaupa gnuusid. ja lõpuks ka lõvisid! terve perekond! ja siis veel üks perekond. ja veel üks! seisame pikalt teel, tulistame fotoaparaatidest. jälgime binoklist, kuidas kolm emalõvi koos kutsikatega veedavad rahulikku pärastlõunat paremal pool teed, ning sebrakari näksib rohtu vasakul pool, keegi karjast alati valvel, kunagi lõvide poole selga keeramata. kui lõvid end korraks sirutavad ja paar sammu jalutavad, muutub sebrakari ärevaks, samuti siis kui emalõvid oma lesimispaigast liikuma hakkavad, kutsikaid kaasa kutsudes. praegu jahti ei tule, kiskjad jalutavad vaikselt kaugemale, oma lapsi kannatlikult järele oodates.
viimane atraktsioon on jõehobude lesila e hippo pool. see on kindla peale minek, siin nad elavad ja alati nähtaval. on ikka inetud loomad. ja nagu multilas nähtud, elavad nendega koos väiksed käbedad linnukesed, kes nende nahal leiduvast toituvad.
mis on masai boma? küsin tagasiteel meie autojuhilt ja giidilt Emmanuelilt ning lisaks seletusele viiakse meid nüüd ühte sellist ka vaatama. vene keeles on hea sõna - pakasuuha. meile pannakse ümber masai rätikud ja kaela masai ehted. kogukonna nooremad mehed esitavad rituaalse tervitustantsu koos lauluga, selle lõpuks näitab igayks oma võimeid õhku hüppamises. siinse boma hütid on eriti pisikesd ümmargused savionnid palmilehtedest katusega. naised on müügiks välja pannud pärlitest ehteid, kogu üritus on vaga piinlik, ilmselgelt nähakse meid siin lihtsalt suurte valgete rahakottidena. boma taga on väike katusealune, mida nimetatakse kooliks, siin on noor neiu õpetajaks ja neli 3-4 aastast jõnglast pandud plasttoolidele istuma. ruumi kesksel kohal seisab papist kast sildiga Donation Box. kuna oleme kogu boma-ürituse eest juba välja käinud 50 usd, siis tunneme et meie panus on antud ja jätame ehted ostmata ning koolile soovime lihtsalt kõike head.
tagasiteel Arushasse valgustab laskuv päike seljatagant imepärast maastikku meie ees. oma teadmatuses ei anna me Emmanuelile jootraha ja tema nagu väljendab solvumist. rahast rääkides või raha käsitledes on siinsetel inimestel alati mingi äraseletatud nägu. nad nagu muutuks kurvaks, kui sa neile raha annad. kui ei anna, siis ka. rahast räägitakse ainult tasasel häälel. jootraha andmisel on omad kirjutamata seadused ja meil on veel vaja seda kunsti õppida.
kusagil Arusha taga tõstetakse meid ümber teise autosse, kus istuvad meie homsed giidid John ja Kim oma sõpradega. asume kohe küsimustega ründama, sest meie uudishimu eesootava mäkketõusu osas on sama suur kui teadmatus.
maandume Moshi Secret Garden hotelli, giidid tulevad samuti meie tuppa ning vaatavad üksipulgi üle meie isikliku varustuse. kas on piisavalt head saapad, piisavalt palju riidekihte selga panna, soe magamiskott, sokid-kindad, piisavalt veepudeleid päevase joogovee kaasaskandmiseks. matkakepid on väga soovituslikud ning luban need rentida, kuna mul ainukesena neid kaasas pole.
pakkimine. mittevajalikud asjad saame jätta hotelli. serengeti õlu 3000 shillingit (1,50 usd). neljane tuba 34 usd.
1. veebruar. Matka algus. Londorossi värav 2100 m - Mt Mkubwa laager 2820 m
hommik terrassil. taevas on pilvitu ning silmapiiril, mitte väga kaugel, ongi tema ise. kaunitar lumise tipuga. mõõtmised näitavad, et liustikud sulavad meeletu hooga ning 2030. aastaks ei pruugi seda valget mütsi enam üldse alles olla.
oleme pakkinud oma asjad keheks: kandjale tohib anda kuni 15 kilo oma varustust, kokku tohib ta kanda 20 kilo. kliendi kott on soovituslikult 5 kg, meil jääb ikka natuke rohkem. kõigepealt sõidutatakse meid supermarketi ette kust tuleb osta juurde kõvasid plastpudeleid, sest tavaliste veepudelitega mäele ei lubata. ja igaühel peab olema 3 liitrit vett iga päev kaasas. peab meeldima. (rajal muidugi hiljem näeme, kuidas sama reegleid selgitanud giid joob tavalisest pudelist, peites seda kilekoti varju).
bussi siseneb järjest uusi poisse, kes kõik on meie kasutusse antud kandjad. 11 kandjat, üks kokk, peagiid ja kaks abigiidi. kokku 15 inimest nelja kliendi teenindamiseks. kaasas on kogu söögikraam seitsmeks päevaks, sh kartulid, kapsad ja muu köögivili, toores liha, hunnik saia ja muffineid, riis, pudrumaterjal jne jne. suur gaasipliit ja gaas. neli tooli ja laud, eraldi suurem telk söögitoaks. klientidele ehk meile on kahesed telgid, giididel on kolme peale eraldi telk ning kandjad magavad söögitelgis ning köögitelgis.
jõuame Kilimanjaro looduspargi väravasse, siin pannakse kõik sisenejad kirja ning kõik kandjate kotid kaalutakse üle. kaalud on olemas ka igas järgmises laagris. matkaraja alguspunktis sööme kõigepelat sooja lõuna: toolid ja laud seatakse metsa alla püsti, ettekandja seisusesse tõstetud porter kannab meile toidud ette. enne veel tuuakse kausike sooja veega, käte pesemiseks.
esimese päeva matka pikkuseks on ca 3 tundi. esimene laager on väike plats keset vihmametsa, kus umbes 6 grupi telgid tihedalt üksteise kõrvale püstitatakse. telgid meile on juba valmis seatud, söögitelgis serveeritakse teed ja popcorni. on veider olla. kõik see teenindamine ja ette kandmine.
2. veebruar. Mt Mkubwa laager 2820 m - Shira Camp 2 3850 m
äratus on kell 6, pakkimine, söömine ja teele kell pool kaheksa. vihmamets.
paari tunni pärast lõpeb mets ja algab madal põõsastik, alpimets. ilm on sõbralik, paike särab ja mahe tuuleke jahutab. ühel hetkel nurga taha keerates ilmub nähtavale tipp. imeilus nii et nutt tuleb peale. puhkus, vabadus, looduses olemine, maailm on mulle ukse lahti teinud, kõik on võimalik. Kim, üks abigiid, õpetab meile selgeks kohaliku Jambo-laulu esimese salmi, rohkem ei suuda ühe päevaga meelde jätta.
jambo, jambo buana
habarigani, nzuri sana
wageni, wakari bishua
kilimanjaro
hakuna matata!
tandeo pole-pole
hakuna matata!
Lõunapaus Shira 1 laagris. mõned grupid jäävad siia ka ööbima ja aklimatiseeruma, meie jätkame päevateed.
pärast lõunat kivine nõmm madalate põõsastega. tee ei lähe enam ülesmage kuid liikumine muutub raskemaks. oleme üle 3500 m kõrgusel. ennelõunane eufooria ja õnnetunne kipib kaduma. aegajalt viskab peavalu, selg annab tunda, kott muutub raskeks. lõpuks jõuame laagrisse, päevatee oli ca 9 tundi. nüüd valutab pea juba räigelt. samuti hakkab kõhus keerama. kõrgus teeb oma töö. Shira 2 laager asub lagedal platool 3900 m kõrgusel, öösel langeb temperatuur alla nulli.
3. veebruar. Shira Camp 2 3850 m - Lava Tower 4600 m - Barranco laager 3900 m
hommikupoolikul tõuseme Lava Toweri juurde 4600 m kõrgusele ja pärast lõunat laskume ööbima jälle 3900 peale Barranco laagrisse. terve päev peavalu. lisaks kõhus keerab ja süda on paha. neelan ibuprofeeni iga 4 tunni jarel. lõuna ajal võtame sisse ühe Diacarbi tableti, Tiiu jaab testgrupiks, kes ei tarvita. mina ei tunne mingit erinevust, aga Evel aitab kurgu tursest üle saada. söögiisu on täielikult kadunud. giidid paluvad meid natukenegi süüa, sest suurematel kõrgustel võib see olla veel raskem. MIKS ma siin olen? MIDA ma siin teen? MIKS ma olen maksnud nii palju raha sellise kannatamise eest? need küsimused vasardavad peas. Kilimanjaro tippu jõudmine pole enam üldse oluline, tahaks lihtsalt normaalset enesetunnet tagasi, palun.
Barranco laager ise on imeilus, laskume siia mööda kaunist jõeorgu, kus kasvavad ägedad dekoratiivsed puud, mille nime ma kuulmise jargi melde ei suuda jätta. kuna ka laager paikneb mägedevahelises orus, ei ole öö nii külm ja magan suhteliselt hästi (olles enne uinumist manustanud järjekordse annuse valuvaigistit).
4. veebruar. Barranco laager 3900 m - Karanga laagriplats 3960 m - Barafu laager 4680 m
hommik algab tõusuga mööda üsna järsku Barranco seina, see on tore turnimine kivirahnude vahel orust välja. vaated lähevad järjest kaunimaks, kuid ka peavalu tuleb hiilides tagasi. Täna peaksime jõudma lõunaks Karanga laagrisse 3950 m peal, ning pärast lõunat tõusma ööbimispaika, Barafu laagrisse 4600 m kõrgusel. Ja see on juba tipurünnaku baaslaager. Kim veenab mind, et ma ei võtaks valuvaigistit enne lõunat, vaid ootaks ara, kas puhkus ja söök teevad selle töö. Aga mu pea on plahvatamas ja ma ei kavatse seda minutitki kauem taluda. 600 mg ibukat sisse ja poole tunni pärast suudan juba lauluviisi üles votta. On neetult ränk see mäkketõus, ja kahtlema lööd oma jõus - vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab...
esmase plaani järgi pidime Karangas ööbima, et paremini aklimatiseeruda, ning tõusma baaslaagrisse järgmisel päeval. kuna minul valutab pea, Kadri tunneb jõuetust ja ajab aegajalt segast juttu ning Evet vaevab kurguturse, siis soovitavad giidid meil plaani muuta. nad seletavad, et 3900 m peal ei lähe kellegi enesetunne niikuinii paremaks, ning mõistlikum on kohe baaslaagrisse tõusta ja tippu rünnata järgmisel päeval, muidu muutub organism suurtel kõrgustel viibimisest veelgi nõrgemaks ja tõenäosus tippu jõuda väheneb. usaldame nende kogemust. Karanga laaris pakutakse meile sooja lõunasööki, pärast seda väike puhkus ning siis edasi. kuigi ainuke soov oleks pikali visata. oleme kõik neljakesi üsna hädised. giidid võtavad ka meie väiksed päevakotid enda kanda, suurem pagas on niikuinii porterite seljas. teine abigiid Rodi astub enamasti kõige ees ning teeb tempot. sel parastlõunal võetakse samm eriti aeglaseks, tundub et me liigume aegluubis. imelikul kombel see taktika töötab, jõud ei saagi päris otsa ning pärast viimast järsku tõusu oleme baaslaagris. päevateeks kujunes jälle rängad 9 tundi, kell on umbes 17.
langeme telkidesse, mis on kandjate poolt juba püsti pandud.
nagu ikka, on söögitelgis serveeritud tee ja popcorn, õhtusook saabub kohe parast seda. sunnime end pisut sööma. giidid teevad briifingu, et mis meid nüüd ees on ootamas. niisiis, paar tundi saame magada, siis äratus südaööl. pakime oma tõusukoti, joome teed ja kell 1 hakkame minema. selga panna või kaasa võtta kõik soojad riided mis kaasas. temperatuur võib enne päikesetõusu langeda kuni -18 kraadini.
5.veebruar. Barafu laager 4680 m - Uhuru Peak 5895 m - Millenium camp 3900 m
magan umbes 2 h, siis leban unetult kuni on aeg ennast üles ajada. peavalu on kadunud! see teeb meele rõõmsaks ja lootusrikkaks. võtan igaks juhuks sisse pool tabletti Diacarbi. telgikatusel krõbiseb jääkiht. söögitelgis joome natuke teed ja sööme mõne küpsise, kes süüa suudab. ja ongi minek. ilm on täiesti selge, tumedal taevavõlvil kaardub Linnutee, seal on Orion ja Kassiopeia, ning täiesti kummuli kukkunud Suur Vanker. poolkuu valgustab veidi kuid pealambid on siiski hädavajalikud. veel ei ole vaga külm, umbes viis kraadi miinust.
giidid peavad väikese motivatsioonikõne, püüdes meie murelikke nägusid rõõmsamaks muuta. võtame kõik üksteisel käest kinni ja hüüame koos midagi sellist nagu "let's fight!" või "we will win this mountain!"
ma ei taha mäega võidelda, ei taha teda rünnata. tahan temaga sõber olla või nii.
väga aeglasel sammul astub kõige ees Rodi Kadri kotiga, tema järel Kadri, Tiiu ja tema muretsev emasüda, Eve ainukesena ise oma väikest seljakotti kandes, mina laenatud matkakeppidega, mille väärtust ma nüüd täielikult mõistan. minu järel veel peagiid John Tiiu kotiga, abigiid Kim minu kotiga ning üks kaasa kutsutud kandja, kelle kotis on termosed kuuma teega. pimeduses näeme ainult enda jalge ette ja see on hea, turnimine mööda kivirahnulist nõlva üles ei tundu ohtlik. veidi kõrgust võtnud, vaatame tagasi. kaugel all paistavad Moshi linna tuled. meist tagapool on üles ronimas veel kaks või kolm jaaniussikeste gruppi. ees palju kõrgemal helendavad nende pealambid, kes on alustanud tõusu juba südaööl.
Kadril hakkab halb ja ta oksendab. giidid hoiavad meeleolu üleval, lubavad et parast oksendamist tulebki lisajõud ja nüüd on tipuni jõudmine kindel. võtame turgutuseks glükoositableti ja astume edasi. mõne aja parast oksendab Kadri uuesti. ta tunneb nõrkust ja jõuetust. istume, joome sooja teed. giidid lohutavad, et kaks korda oksendamist on OK, aga kolm juba liiga palju, organism kaotab vedelikku. Kadri püüab veel vapralt edasi ülespoole astuda, John asub teda niiöelda pukseerima, tagant lükates ja eest tõmmates. Kadri tunneb, et pilt hakkab tasku kukkuma, ta teeb otsuse ümber pöörata ja tagasi alla minna. John võtab ta koti ja läheb kaasa. Tiiu emasüda hingab seepeale kegendatult ning tema samm muutub palju erksamaks. tagapool tulnud grupid on meist möödunud, tundub et meie tempo on kõige aeglasem siin mäel. Eve külmetab ja tahaks kiiremini astuda. mulle pigem sobib see aeglane tiksumine.
mõne aja pärast kurdab ka termoste tassimiseks kaasa võetud kandja halba enesetunnet ning hakkab tagasi alla laskuma. Kim tõstab kaks suurt termost enda kotti. see on nüüd paris raske.
mind vaevab seljavalu. temperatuur on langenud ca -15 kraadini, kaelasooned ja õlavoode tahaksid lisasoojustust. aga kõik riided on juba seljas: lühikeste varrukatega alussärk, pikkade varrukatega spordipesu, villane džemper, mingi triiksärgi tüüpi särk lisakihiks, sulejope ja õhukese voodriga tuulejope. paks voodriga suusamüts, kaks paari kindaid. villased pikad retuusid, matkapüksid ja kilepüksid. kaks paari sokke.
palun Kimil oma selga masseerida, see aitab pisut. järjest sagedamini istun kivile puhkama. järjest raskem on uuesti püsti tõusta ja jaga jala ette sättida. tunnen sellist nõrkust nagu ma kunagi varem pole tundnud. jalad on täiesti pehmed. pähe tikub mõte et ka mina peaks otsa ümber keerama ja alla minema, jõud on kerest valja voolanud. tahaks liikumatult istuda ja tukastada.
seda muidugi teha ei tohi, võtan sisse kaks glükoositabletti ja püüan kainelt mõtelda. ma pole ju üldiselt nõrk. suudan pingutada, olen treenitud, kannatan koormust üsna hasti. mis siis nüüd juhtus? muidugi - hapnikupuudus. kere vajab töötamiseks rohkem hapnikku. kuna õhk on hõre, kas siis peaks proovima hingata kiiremini ja sügavamalt?
hakkan teadlikult hingama nii sügavalt kui suudan. ahmin külma õhku nii kiiresti kui võimalik, lepin mõttega et selline tegevus võib lõppeda bronhiidi või kopsupõletikuga. tahaks ka karu häält teha, nagu sünnitamisel. lasen tulla. ja ime sünnib - tunnen füüsiliselt kuidas jõud hakkabki tagasi tulema! see liigub südame ja kopsude juurest käsivartesse ja reitesse, jõuab põlvede ja küünarnukkideni, liigub edasi kuni sõrmedeni ja varbaotsteni. jätkan hingamist ja õnnetunne toob pisarad silma. usun nüüd, et jõuan vähemalt Stella Pointi, kraatri servale.
päike tõuseb, lõpuks ometi! mul pole siiski nii palju jõudu, et võtta fotoaparaat ja see imeline hetk jäädvustada. läheb valgemaks ja on lootus et varsti saab sooja. vahepeal jälle natuke glükoosi turgutuseks. tõus tundub lõputu. võrdlus sünnitamisega on jätkuvalt kohane oma meeleseisundi kirjeldamiseks. esimesed tippujõudnud hakkavad juba laskudes vastu tulema. nad jooksevad!
komberdan edasi oma leitud rütmiga. seisan ja hingan sügavalt sisse. hingan valja ja astun kolm sammu. seisan ja hingan sisse. hingan valja ja kolm sammu. kas see teadmine tuli joogatunnist, et pingutus tuleb sooritada väljahingamise peal? rütm töötab, ma ei liigu kiiresti, aga järjepidevalt, ja jõudu jätkub. kui tuleb mõni ekstra liigutus teha, suuremast kivist üle ronida, läheb rütm sassi ja siis pean tükk aega seisma ja hingeldama.
tean et kraatri servale jõudes on järsem tõusuosa lõppenud, juba paistabki Stella Point, 5700 m, kust paljud matkajad tagasi keeravad. tundub justkui käega katsuda, näeme varem üles jõudnuid seal istumas, puhkamas. allatulijad kihutavd kergel sammul meist mööda. ise liigume üles endiselt aegluubis, serv ei lähene sugugi.
lõpuks üleval! Stella point. rõõmupisar, kergendustunne. olen elus. kell on kaheksa hommikul, on juba natuke soojem ja päike sirab selges taevas. kopsud valutavad külma õhu sisseahmimisest. istume, sööme turgutuseks paki rosinaid ja pähkleid. päris tipuni jääb siit veel 4,5 km kõndimist ja 150 meetrit tõusu. liigume aeglaselt edasi. oleks nagu kiviga visata, aga siin hõredas õhus võtab see veel terve tunni. ma tean et jõuan sinna. järjest tuleb vastu laskujaid, kes soovivad jõudu. mõned kliendid näevad küll zombide moodi välja, kel jalg ei kanna ja pilk hägune. paar matkajat talutatakse alla kahe giidi vahel praktiliselt tassides. üks mees istub otse keset rada maas, giidid sebivad ta ümber, kas on nikastanud jala või andnud kogu jõu tõusul, nii et laskumiseks jaksu enam ei jätku.
tipule lähenedes on natuke pidulik küll. fanfaarid hüüavad kõrvus. üks grupp on just lõpetanud ilupiltide tegmise, istume hetkeks maha ja siis ronime ka ise poodiumile, fotodelt tuttava puidust sildi alla: Congratulations! You Are Now At Uhuru Peak!
istume ja naudime. aga tuleb ka tagasi alla jõuda nendesamade pehmete jalgadega. päike hakkab juba küpsetama. topime sulejoped ja kilepüksid kotti. laskumine on siiski ootamatult lihtne. ei ole vaja kividel turnida, vaid saab mööda rusuvoolu pikkade lõtvade sammudega alla liuelda. mõned puhkepausid. päike muutub väga teravaks, pooljoostes langeme edasi, ja umbes kolme tunni parast oleme all. Tiiu ja tema emasüda kõige ees, kas lapsega on kõik korras? Kadri astub rõõmsalt vastu, ta on puhanud ja mitte eriti õnnetu, et tippu ei jõudnud.
langeme telki siruli ja magame ühe tunni. siis pakutakse sooja suppi, ja lõpuks on mul jälle ka isu! õgin kolm kausitäit. tipu suunast on tõusnud tugev tuul ja ühel hetkel tõuseb söögitelk meie ümbert õhku ja langeb kolinal samasse kõrvale maha. giidide sisetelk võtab samuti tuule alla ja lendab kõrge kaarega laagri teise serva. kolime söögiga oma telki. siis asjad kokku ja tuleb veel allapoole, järgmisesse laagrisse laskuda. kõnnime 2 tundi, jõuame kivikõrbest välja madalate põõsastega nõmmemaastikule (moorland). teeservas on ootel "Kilimanjaro kiirabiautod", ühe õhkkummiga rattaga kanderaamid, millega neli meest saavad ühe abivajaja mäest alla transportida. rada on küll nii kivine et ei tahaks ise see transporditav olla. laager on 3900 m kõrgusel keset rohelust, madalaid kadakataolisi puid. meie viimane öö Kilimanjarol.
Mamulja toob kaussidega sooja pesuvee telgi ette ja saame lõpuks oma öise vaevahigi maha pesta. söögitelgis serveeritakse õhtusöök ja meil on isu! kogu matka vältel oleme liha söömata jätnud, sest isu pole, täna tahaks küll ühe kanakoiva kätte saada, aga kokk on vist aru saanud, et meile pole mõtet liha pakkuda ja peame leppima pataadisupi, riisi ja köögiviljakastmega. magustoiduks mõned puuviljatükid nagu ikka.
6. veebruar. Millenium camp 3900 m - Mweka värav 1640 m
hommikul imeline laskumine läbi madala metsa. kõnnime nii aeglaselt kui võimalik, enam pole giididel tarvis meile meelde tuletada võluvormelit "pole-pole", mis tähendab rahulikult-rahulikult. pildistame avanevaid vaateid ja naudime laskumise kergust. ühel hetkel asendub madal mets lopsaka vihmametsaga, teerada muutub mullaseks ja libedaks. laskume ettevaatlikult. lõpuks lubavad giidid meil endil tempot teha ja ei hoia kramplikult kinni oma kohtadest - üks grupi ees ja teine taga kandadele astumas. reielihased saavad korralikult vatti, laskumine kestab oma 5 tundi. kukume 3900 m pealt 1600 peale. see rada on kõige kiirem ja lühem tee Kili tippu, kuid seda kasutatakse ainult laskumiseks, sest nii kiire tõus poleks tervisele kasulik. erand tehakse vaid kandjatele, kes vajalikku kraami baaslaagrisse veavad.
Mweka väravas registreerime end "mäelt välja", sõidame bussiga paar km edasi ja seal ootab viimane soe lõuna kokk Amoselt. seekord Tansaania special: loomalihasupp banaanidega. üllatuslikult matseb banaan supi sees peaaegu nagu kartul. siis jatkub sõit Moshisse, linnas viiakse meid vana hea Secret Gardeni hotelli ette, kus ka lubatud Diplomid pidulikult kätte jagatakse. Palun üks külm õlu nüüd!
õhtusöögi jaoks jalutame linna ja ostame teeservalt koju kaasa ühe ananassi, kolm mangot ja neli suurt avokaadot. lahendame need hotelli tagaaias, pimeduses.
7. veebruar. Moshi
selle päeva veedame Moshis rahulikult ringi lonkides. ostame ära bussipiletid Dar es Salaami, saame viimased kohad kohalikule Lux Expressile. vaatame üle linna suurima kaubanduskeskuse, ostame kohalikku Kilimanjaro kohviuba. siis suundume vaikestele äritanavale, kus teeäärsetes putkades müüakse kõike alates kleitidest ja kottidest kuni autovaruosade ja puusöeni.
astume sisse "ametlikku" suveniiripoodi, kus tänavakerjused ei tülita. valime kangaid ja riidehilpe, kuni Tiiu end pöörates kogemata maha lükkab samas kaubariiulil seisnud kohvitassi, mille teenindaja oli sinna asetanud. müüjanna saab väga vihaseks, käseb meil kõik väljavalitud kaubad käest panna ja poest väljuda. "I dont want to do business with you, just leave!" ütleb proua ja tänitab veel midagi pikalt. einoh, tänavad on täis kaupmehi, kes meie raha ootavad, kui sina seda ei taha siis ei saa kah. ilmselgelt on tegemist palgatöötajaga, kes müügitulu pealt lisa ei teeni.
jätkame kirevate aafrika kangaste otsinguid. kanga tahendab suahiili keeles pikka kangariba, mille naine saab endale kleidiks ümber keerata. need on valdavalt 6 m pikkused trükitud mustriga kangad, mille servadesse on sageli trükitud ka mingid vanasõnad. kuna vanasõnad on väga oluline osa suahiili kultuurist. peatudes ühe ja teise kaupmehe juures saame lõpuks kõik oma maitsele vastavad kangatükid ostetud. lisaks veel mõned sallid ja rätikud. paljude riidepoodide kõrval on kohe ka naised õmblusmasintega istumas ja otse tänaval uusi tooteid valmistamas. tahan neid pildistada, kuid naised ei luba, küsivad raha. jätan nad siis mälupildile. üldse tundub täiesti kohatu oma suurt peegelkaamerat välja votta sellel tihedal linnamaastikul, tahaks omada tillukest märkamatut kaamerat, millega salaja tulistada. õigemini, tahaks omada nähtamatuks tegevat keepi, et rahulikult kohalikku eluolu lähedalt jälgida.
otsime veel üles Lonely Planetis kiidetud valgete inimeste kohviku Union Cafe, kus pidi head kohalikku kohvi saama stiilse interjööris. Kohv on hea aga ka hea euroopa hinnaga, latte 2 euri. koduteel ostame teeservast jälle kaasa avokaadosid ja mõne mango (mõlemad 50 eurosenti/tükk), millest saab suurepärane õhtusook koos mägimatkast järele jäänud küpsistega.
8. veebruar. Moshi - Dar es Salaam
hommikul kell 8 valjub buss Dar es Salaami. ees on terve päev bussisõitu, 10 tundi katkematut dokumentaalfilmi Ida-Aafrika külamaastikest. pooletunnine lõunapaus tulipalavas söögikohas, kus saab osta friikartuleid kanaga ja kohalikelt kaubitsejatelt puuvilju. teeme mõned avokaadod.
//
millega tegelevad Tansaania elanikud Arusha - DaresSalaam'i maantee ääres?
müüvad puusütt / savist põletusahjud tee aares, vist põletavad telliseid / autoparandus, rattaparandus / istub puu vilus / tulevad koolist / noored mehed kellel on mootorratas, on selle läikima löönud ja kogunenud küla keskele kõige suurema puu alla varju ning vaatlevad mööduvaid sõidukeid / seisab puu vilus / istub pingil oma maja ees / toob vett ca 10 liitrise kollase kanistriga pea peal / seisab seltskonnaga varikatuse all / istub seltskonnaga puu vilus / sõidab läikimalöödud mootorrattaga aeglaselt küla vahel ringi / müüb ploome / magab mootorratta seljas / karjatab kitsi / peseb mootorratast / müüb ananasse
//
Dari jõuame pimedas. laseme taksojuhil end kesklinna Zakinn Zansibari hotelli viia. jalutame natuke pimedatel tänavatel ja leiame imelise tänavatoidukoha, kus terve kvartali pikkune rida kokkasid vihub küpsetada naane, chiapattasid, vürtsikaid souste, samosasid ja muud indiaparast kraami. maitseb võrratult. enne uinumist broneerin veel majutuse Sansibarile Paje randa imelisse bungalowsse otse mere piiril.
9. veebruar. Sansibar, Stone Town
hommikul sadamasse ja praamile. saame jätta matkasaapad ja soojad riided hotelli hoiule, Sansibaril pole nendega midagi peale hakata, kui temperatuur püsib nii ööl kui päeval 27-32 kraadi juures.
kaks tundi lõbusat meresõitu ja olemegi Sansibaril, Stone Townis. põikleme mööda pealetükkivatest taksojuhtidest, meie hotell on siinsamas sadama lähedal, kitsas räpases põiktänavas. hotell on vaatamisväärsus - iga detail on siin südamega paika pandud, palju ajaloolisi fotosid seintel, antiikne mööbel kõrvuti jalgratta osadest disainitud DIY mööblitükkidega. jalgratta velgedest on tehtud nii diivanilauad kui taburetid, ka midagi söögitoolilaadset. kraanikauss vannitoas koosneb vanast autorehvist ja selle sisse paigutatud alumiiniumkausist. laelühtrid ja seinalambid on konstrueeritud tühjadest rohelistest pudelitest. katusel on kohvik-lesila, kus teeme väikse lõunauinaku, siin serveeritakse ka hommikusöök. madalad lauad ja hulk patju, vaibad, hiigelsuured roostes ventilaatorid. vaade avaneb kohalikule kalaturule, kus käib lakkamatu sagimine. läheme alla ja vaatame seda elu lähemalt.
lihtsad puupaadid on sadamasse sõudnud, nende ümber toimetavad mehed põlvesügavuses vees. kaldale tuuakse suuremaid ja väiksemaid kalu, keegi peksab puust malakaga kaheksajalga pehmeks, keegi tuleb hiigelsuure raiga, kelle pikk peenike saba veel jalgratta pakiraamile kinnitatud korvis edasi võnkleb. naised lahkuvad värske kalaga suurtes värvilistes plasttünnides, mida nad elegantselt õõtsudes pea peal kannavad.
jätame kohalikud oma kaupa tegema ja suundume kunagise Omaani sultani kindluse poole, mis on vanalinna keskuseks. siin on täna algamas Sansibari aasta suursündmus - Zauti za Busara muusikafestival. kindluses sees teevad bändid proovi, kindluse ja mere vahele jäävas pargis astuvad rahva ette trummivirtuoosid Burundist, akrobaadid, kondiväänajad, traditsioonilisi tantse etendavad lapsed, mustast veel mustemaks võõbatud kehadega sitked poisid oma sõjatantsuga.
keskusest paar sammu eemal algab liivarand. enne päikeseloojangut muutuvad värvid imeliseks, kolmnurksete purjedega traditsioonilised paadid dhow'd ulbivad ankrus koos moodsamate turistipaatidega. rand täitub noortest jalgpalluritest, kel alanud trenniaeg. päikeseloojangul tõmbuvad osad neist platsilt kõrvale, palvetama. teised jätkavad palli tagaajamist.
otsime kohta kus õhtust süüa, hinnad on kõikjal euroopalikud. lõpuks maandume üsna oma hotelli lähedal väikses söögikohas, kus saame kõhud täis ja värskelt pressitud mangomahla. üritame veel oma katuseterrassil sotsiaalsed olla aga õlut siin ei pakuta, sääsed hakkavad jalgu närima ning väsimus murrab meid allakorrusele oma neljasesse tuppa.
10. veebruar. To the Beach
hommikul veel väike tiir linna peal, sukeldume ajaloolisest vanalinnast valjapoole jäävasse slummi, kus ühtegi turisti enam ei kohta. pikad kitsad kaubitsemistänavad, vahepeal laiad avenüüd, mille servas kõrguvad müüritaolised lõputult pikad korrusmajad. nende taga jälle kaootiline slumm. tagasi "ametlikus" vanalinnas, seikleme selle kitsastel tänavatel ja külastame ka ühte "ametlikku" vaatamisväärsust - kunagist pärsia hamami, millest on alles küll arhitektuur ja struktuur kuid mitte mingit dekoori. hiljuti on alustatud restaureerimistöid. kell 1 on takso hotelli ees ja nüüd sõit randa - Sansibari idakaldale Paje kalurikülasse/kuurorti. vahepeal olen saanud sõnumi, et meie bungalow broneeringuga on juhtunud eksitus ning see polegi vaba. bungalow omanik lubab aidata samaväärse majutuse leidmisega. jääme temale lootma ja laseme taksol end Surf House Paje majutusasutuse ette sõidutada. kuurort osutub üsna tavaliseks räpasevoitu külaks, kus pooled majad on lagunenud ja pooled pole veel valmis saanud. vaadet merele ei paista kusagilt. kuid siis saabubki Surfhouse'i perenaine poolatar Kasia, ning juhatab meid rõõmsasti oma naabri juurde, kellel mõned bangalod juhuslikult vabad on. ja taas avaneb uus maailm, kui astud läbi valgele inimesele mõeldud raudväravatest. teisel pool maja on imelise valge liivaga rand, türkiissinine meri, kaluripaadid, palmilehtedest askeetlikud hurtsikud ja päevavarjud. just sellist Sansibari me tahtsimegi!
11. veebruar. The Beach
Mitte Midagi Tegemise Päev. vahime merd. käime ujumas. hommikul umbes kell 9 algab mõõn ja meri taandub kaugele silmapiiri taha. tagasi tuleb pärast lõunat. siis suunduvad lohesurfarid merele. mõõna ajal paljastub merepõhi, mis on kuni silmapiiril vahutava murdlainetes riffini ilus hele liivane. jalutame merpõhjal ja avastame kohalike naiste tööpollu - vetikakasvatuse. merepõhja on kinnitatud puutokid ja nende vahele nöörid, mis moodustavad vetikate peenramaa. rohelised, punased ja pruunid vetikad kasvavad nööridel, naised lähevad suurte kottidega ja korjavad sealt midagi, ilmselt teatud sorti vetikaid, millest saab teha agar-agarit, želeerivat ainet. naberkülas asub ka kohalik väiketööstus, kus vetikatest valmistatakse seepe, kreeme jm kosmeetikat.
mööda randa kõnnivad edasi ja tagasi masai poisid, kes on tulnud rannahooajal on kodukohast Arusha kandist siia saarele raha teenima, müües turistidele oma kasaskantavast pole-pole masai poekesest suveniire, ehteid ja rätikuid. poisid on väga jutumaiad ja jäävad turistidega rõõmsalt lobisema ka siis, kui kaupa pole lootust teha. sest võibolla saab mõne uue kasuliku tutvuse.
meie majutusasutuses on umbes 8 palmilehtedest bungalowd ja lisaks toad kivist peamajas.
siin puhkab üks tüüpiline surfar oma pruudiga, perekond Poolast - ema suure poja ja vaikese tütrega, üksik maailmarändurist austerlanna, vanem abielupaar Hollandist, hele Taani mees koos kauni mulatitarist elukaaslase ja kahe eri nahavärvi lapsega.
muidugi teeme endale päikesega liiga.
//
istun Paje rannas palmilehtedest päikesevarju all. meri on mõõnaga taandunud kaugele silmapiirile, murdlainetes riffi lähedusse. ajaviiteks avan kaasavõetud Sirbi. pealkiri kõlab nii: plahvatus ja rajasõltuvus lavatantsustrateegia kujundajana. What? just seisid minu ümber kolm mustanahalist poisikest, püüdes mulle maha müüa pontsikuid ja merekarpe. neid ma ei soovinud, siis küsisid lihtsalt vett. vett! mul oli ainult pudelipõhjas natuke järel ja ei saanud sedagi anda. siis küsisid raha jalgpalli osmiseks...
//
