KAŠAN. Luksuslik liinibuss paneb meid maha keset kiirteed, reisisaatja näitab näpuga - minge sinnapoole. Kuigi me ise täpselt ei tea, kuhu me üldse minna tahame. Aga tema teab - loomulikult tahame me näha Kašani suurimat vaatamisväärsust, Paradiisiaeda. Aed asub veidi linnast väljas, maanteele paistavad seda ümbritsevad punased savimüürid kenasti ära. Müüride poole kõndima hakates me muidugi veel ei tea, et nende taga peidab ennast Paradiisiaed ja sissepääs maksab 150 000 IR. Tsentraalsümmeetria - basseinid, voolavad kanalid, palmid pakuvad varju läheneva keskpäevakuumuse eest. Müüridest sissepoole on ehitataud erinevaid puhkeruume, ühes küljes asub hamam - avalik saun, kus käidi nii pesemas, arstiabi saamas kui seltsielu elamas. Just siin tapeti reetusrlikult Abbas, kunagine Iraani tähtis nina, praeguses mõistes umbes peaminister. See lugu on meil üles pildistatud ja vajab täpsustamist.
LP-s nimetatud odav hotell on oma uksed sulgenud (LP on meil 10 aasta tagune). Taksojuht haarab initsiatiivo ning viib meid veidi edasi - järgmine hotell on täis, kuid ülejärgmine võtab meid lahkelt vastu, kuigi pole veel ametlikult avatud - renoveerimistööd on lõpujärgus ja Leyla näeb raha oma taskusse voolamas. Selle me heameelega ka ära anname. Tegemist on Kašani traditsioonilise elamukompleksiga, mis on tõepoolest pieteeditundega taastatud - säilitatud on kõik vana, mis võimalik, uus on tehtud võimalikult autentne. Töötajad on püüdlikud, sisehoovi basseini ümber kasvavad roosipõõsad saavad pidevalt kastmisvoolikust piserdatud ning avaldamaks tööandjale muljet kastab aednik üle ka kogu basseinipinna.
Loomulikult tuleb üle vaadata selle linna bazaar. Kaetud tänavatel ja käikudes jalutades avastame võimsate puidust uste tagant mõnusa teemaja. See on endine bazaari hamam e türgi saun, kus kaupmehed puhkamas ja end pesemas käisid. Ümara põhiplaaniga ruum, keskmist madalamat osa eraldavad välimisest ringist sambad. Kõige ekeskel on bassein väikese purskkaevuga, millele on hilisemal ajal juurde konstrueeritud lõke gaasipõletist tõusva tuleleegi näol. Kohalikud, peamiselt noored, istuvad vaipadel ja tõmbavad vesipiipu. Meie piirdume tee ja küpsistega, datlid nagunii.
Õhtune jalutuskäik Kašanis, kohalik perekond kutsub oma koju teed jooma. Vaibad, kristall, lahustuv kohv. Meid pannakse istuma diivanile ja tugitoolidesse, mis on ilmselgelt ainult külaliste jaoks ja leiavad kasutanmist harva, sest pererahvas istub ikka suurtel pehmetel pärsia vaipadel, mis katavad kogu suure toa põranda. Tunneme end tugitoolis veidi ebamugavalt ning laskume samuti põrandale. Suure uhkusega näitab vanaperenaine naiskülalistele oma tütre pulmapilti magamistoa seinal. Räägime terve tunni, kusjuures meie osakme 5 sõna pärsi keelt ja pererahvas 3 sõna inglise keelt. Teeme pilti koos pere naistega - mehed jälle meestega.
Hommikul vaatame üle ühe mošee, millest olulise osa moodustab medres - vaimulik õppeasutus. Läbi linnakese tuhiseb liivatorm, varjates uhked mustrid mõneks minutiks hallika liivakardina taha - varjume mošee väravaehitise sammastiku vahele. Liivale järgneb vihm. Naudime hotelli sisehoovi lesilaid ja jälgime, kuidas hotelli omanik Leyla organiseerib meile minibussi, mis viiks meid Isfahani, koos peatusega Unesco pärandnimekirja kuuluvas külakeses nimega Abyaneh.
Liinibuss Tehran - Kašan 230 000 IR (5.25 €)
Hotell Kašanis 12 €/inimene (kombineeritud 3 kahest tuba + 2 lisavoodit)
