"Abbas on suurim, aga Bandar-Abbas on suurem veel." – Papa tänane huumorinurk. Abbas on nimelt see, kes annab meile me igaõhtuse alkoholiannuse siin kuiva seaduse maal. Esimesel õhtul Isfahanis jõlkus osa grupist imelise arkaadidega silla peal ja all, kaunilt valgustatud ja üldse kena. Jõesäng silla all oli lai ja madal ning praegusel aastaajal täielikult kuivanud. Milleks üldse sild? Samal ajal kui meie selle küsimuse üle mõtisklesime, seikles Papa linna peal otsides talle teadaoleval aadressil asuvat apteeki. On kuuldud, et ravimina on võimalik osta ka puhast piiritust. Kaasas tal ka retsept - paber, millel kirjas valem C2H5OH. Apteeker uuris "retsepti" ning küsis igaks juhuks üle: "Etanool?" Kliendi noogutuse peale ronis haritud mees redelit mööda lae alla kõrgeimate kappise juurde, kust tõi alla paksust pruunist klaasist liitrise pudeli. Sama pudel tervitas meid me lukshotelli numbritoa laual, kui sillaretkelt tagsi jõudsime. Raev tõi välja oma Abbasi pildiga teekannu, milles ta oli lootnud päris kohvi teha, kuna hotellides hommikusöögi juurde pakutav oli eranditult Nescafe lahustuv pakike. Niisiis Abbasi armust lõpes meie 2-päevane kainuseperiood üpris kange kokteiliga, sest mahla ei saa ju raisata. Hommikul arvutasime välja, et 2 pudelit viina sai joodud.
Aga veidi varem, enne kui jõudsime hotelli Pars Abbasi teeõhtule, läbisime kursuse "Usalda, aga kontrolli". Kuna eelmisel õhtul käisime söömas suht turistlikus teemaja tüüpi toidukohas, kus küll vaibad ja padjad, istumine lavatsitel, purskkaev, aga kliendid kõik eurooplased, toit keskpärane ja hinnaga tõmati korralikult, sest kõigil läks kahepeale 400 000 (9 €), kuigi toidud ja kogused olid jumalast erinevad. Niisiis otsisime järgmisel õhtul midagi lokaalsemat, kus Isfahani inimesed ise söömas käivad. Sellist kohta leida polnudki nii lihtne, kõmpisime hulga maad, aga vastu tulid ainult burgeriputkad. Lõpuks tundus õige koht olevat pisike kolme lauaga söögituba, mille nurgas grillkaminas hõõgusid veel viimased söed. Ühtegi rahvusvahelises keeles silti polnud kuid suutsime deshifreerida mõned numbrid seinal olevas menüüs. Numbrid sobisid meile ja meid paluti lauda istuda. Vardasse lükati maksa- ja neerutükid ja veel mingeid organeid, mida me tuvastada ei suutnud. Riis, leib ja kokakoola lisandiks, saime kõhud täis. See number mis meile nüüd arveks kirjutati, võttis ikkagi karbi lahti. Olime nördinud aga ei osanud ennast kuidagi kaitsta ja maksime nõutud summa ära. Seda ei suutnud aga alla neelata Raev, kelle õiglustunne paisus üleääre ning pisut jalutanud kuid mitte rahunenud, asus ta võitlusse. Lugu lõppes nii et putkapidaja andis meile 2/3 rahast tagasi, tänu kohaliku vaibamüüja abile, kes samuti barrikaadidele viskus, turismipolitseile kõik ära kaevata lubas ning tuhat korda vabandas meie ees, et tema kaunil maal selliseid kaabakaid leidub.
Reisi neljas päev. Hommik 3* hotellis, mis meie kategooriates tähendab superluks, sest pigem me ööde peale raha kulutada ei taha. 25 euri nägu. Külluslik dekoor, kulda, karda, ornamentikat ja muud. Selle kõik määris meile pähe Leyla poolt soovitatud kohalik reisiagent, kes eelmisel päeval kirglikult esines teemal, et kõik hotellid on täis ja odavamaid saada ei ole. Niisiis lahkume hommikul kiirelt ja otsime norm hinnaga hostelit, mille kohe ka leiame. Öö ca 9 euri nägu. Kotid maha ja linna peale. Armeenlaste linnaosa. Armeenia kirik - mälestusteenistus genotsiidi 99 aastapäeva meenutuseks. Taksoga JAMEH mošee juurde 100 000 IR (2.30 €). MAIDAN KHIAM hiigelsuur moodne väljak purskkaevude, ilupõõsaste ja pinkidega. Moshees olevasse muuseumisse me ei pääse, kuna just on alanud lõuna, kuid elamus moshee sisehoovist on niigi võimas. Minarettidest hõigatakse palvusele, mehed ja naised kogunevad. Indrek eputab uute pükstega, mis maksid tänavamüüjal 80 000 IR ehk 2 euri.
