Iraanist oli saanud kinnisidee. Mis täpselt ära võlus, on tagantjärgi raske ütelda. Marjane Satrapi raamat "Persepolis" võttis esimeset hetkest oma haardesse, lugesin ühe hingetõmbega läbi ja siis järgmise hingetõmbega teist korda. Lisaks dokfilmid Iraani naiste õiguste eest võitlejatest. Asghar Farhadi film "Lahutus". Uhhuduuri Iraani etapi kirjeldus. Worldbiking uudiskiri http://www.worldbiking.info/wordpress/2012/03/top-5-reasons-to-go-bicycle-touring-in-iran/. Ahmisin järjest sisse informatsiooni selle salapärase maa kohta. Õigemini tundusid salapärased need inimesed - väliselt moslemiusu reeglitele alluvad, koduseinte vahel täiesti teistsugused, tavalised. Intelligentsed, tohutu kultuuripärandiga, ülisõbralikud - nii neid kirjeldati.
Ja siis tuli see Austrian Airlines'i sooduspakkumine, läbi Viini Teherani. Ostsime piletid. Närvesööv saaga viisade hankimisega Helsingist. See nõuaks eraldi kirjeldust. Aga kokkuvõttes - me ei saanud Iraani Helsingi esindusest viisasid. Põrkasime vastu täielikku ignorantsust. Poisid käisid lõpuks Helsingis kohapeal, et vähemalt passid tagasi saada. Eesti ametlikult ei kuulu nende riikide nimekirja, kes piirilt viisa võivad osta, kuid Iraani konsul väitis meile, et saab piirilt küll. Lisaks ajasime asju internetis viisadega kauplejatega. Lõpuks läksime teele (laevaga Stockholmi, sealt lend Viin-Teheran) ikkagi ilma viisadeta.
Asusime Marikaga isegi õppima pärsia ehk farsi keelt. Nii põhjalikku kultuurilist ettevalmistust polnud ma varem teinud. Jõudsime selgeks tähestiku, häälduse ja mõned lihtsamad laused. Kirjatehnika oli kõige toredam. Nagu esimeses klassis. Aga milline imeline tunne, kui need arusaamataud krõnksud muutuvad su silme all häälikuteks, sõnadeks, lauseteks, lõpuks ka mõtestatud tekstiks (ok, viimaseni ma siiski ei jõudnud). See oli nagu lükkaks lahti rasked kriiksuva rauduksed ja piiluks sisse ühte täiesti uude maailma.
