Taksoga bussijaama. Viimane buss väljub kl 13 ja on välja müüdud. Taksoga teise bussijaama - buss läheb poole tunni pärast, kõik laabub. Neli tundi sõitu ja meid pannakse maha suure tee ääres, jälle. Aga taksod juba ootavad et viia meid Yazdi savist vanalinna otse hotelli ukse ette – eriti libe kulgemine. Seekord 5 euri öö dormitooriumi rauast naridel, hommikusöök hinnas.
Õhtul saame absoluutse ilu elamuse: vaade päikeseloojangule ühe savimaja katuselt Yazdi vanalinnas. Tuuletornide mets, mošeed ja minaretid, usklikke lauldakse kokku õhtusele palvusele. Muutuv valgus, kuldselt hõõguv savilinn, süttivad tuled, pilti raamivad lillakad mäeahelikud silmapiiril.
Järgmine päev on pühendtud TUULELE, VEELE ja TULELE.
Traditsionilise iraani maja muuseum. Hoone on väljastpoolt nagu punane savikindlus kõrgete müüridega, ilma akendeta. Sisse pääseb väikesest kuid tugevast puidust uksest, millel on kaks erineva kõlaga koputit - üks meestele ja teine naistele. Kui külla tuleb meesterahvas, siis koputab ta meeste koputiga ja uksele vastu tuleb peremees. Kui kostab naistekoputi heli, tuleb uksele vastu perenaine. Läbi kitsa vahekägu pääseb avarasse sisehoovi, mille keskel madal bassein. Otse basseini kohale on ehitatud puidust lavats, millel lesides saab palaval ajal nautida veepinnalt õhkuvat jahedust. Kõik hoone aknad avanevad sisehoovi. Erinevatesse tubadesse pääseb eri ustest sisehoovis. Hoone nurkades kõrguvad korstnataolised kõrged ehitised e TUULETORNID, mis konstrueeritud nii, et justkui "imevad" mööduva tuulehoo endasse ning juhivad selle mööda ventilatsioonišahti alla ja siis sisehoovi ning hoone ruumidesse ringlema. Tuuletorni all seistes on tõmme hästi tunda. Vesi tuleb majja maa-aluse ühisveevärgi kaudu, sügavale keldrisse viiva trepi lõpus on veereservuaar, kust tuuakse vett üles kööki ning mis samas toimib ka jahekambrina.
NAKHL. Mitmes linnas kusagil väljakul oleme näinud imeliku puidust hiigeltilga kujulist sõrestikku, mis toetub kandepalkidele. Saame teada, et see on nakhl, mis sümboliseerib kandetooli, millega Hussein, Prohvet Muhamedi tütrepoeg, lahinguväljalt ära kanti pärast hukkumist Karbala lahingus. Šiiitidele väga oluline sümbol.
 |
| Nakhl |
VEEMUUSEUMIS saame ülevaate Yazdi ühisveevärgist, mis saab alguse linna ümbritsevates mägedest. Kilomeetrite pikkused käsitsi kaevatud maa-alused kanalid mägedest linnani, mis lõpuks toovad vee iga maja keldrisse. Keldris on jahutusruumid ja lumesahver - jahe ruum, kuhu talvel kogutakse lund, mis hoiab temperatuuri veelgi madalamal ja pikendab jaheruumi jahedust kevadel. Igas linnaosas on üks suur reservuaar varuvee hoidmiseks, kaetud sibulja kupliga ja ümbritsetud 4-5 tuuletorniga. Tuuletornid annavad Yazdile iseloomu ja kujundavad maastiku, mis avaneb katusele tõustes. Papa sõbruneb giidiga, kas on endine veevärgi insener ja teenib muuseumis 300 euri kuus. Jutuajamise lõpetuseks küsib Papa – Mis on sinu elus kõige suurem probleem praegu? – Muret teeb see, et noorem poeg ei tule arvutist välja, kogu vaba aeg ainult arvuti ja arvuti. – Maailm on ikka üksjasama igal pool.
Kui lõunane kuumus muutub talumatuks, sulgevad kaupmehed tänavatel oma ärid ja meie otsime varju hotelli sisehoovis. Aga õhk siin ei liigu – selle muidu traditsioonilise maja tuuletornid on hävinud.
Pärast lõunauinakut otsime üles kuulsa TULETEMPLI, zorotraistide pühapaiga, kus põleb igavene tuli. Veidi linnast väljas asuvad VAIKUSE TORNID, künkad mille tipus ringina laotud müüri äärde tulid või toodi zorotraistid surema. Surijaid jälgis vaimulik, oluline oli vaadata, kas kaarnad nokivad lahkunul esimesena välja parema või vasaku silma. Kui parema, siis läks lahkunu hing taevasse, kui vasaku, siis põrgusse. Keskel on praegugi alles suur auk, kus hoiti lõket alati põlemas.
Päike hakkab loojuma, teise torni juurest alla ronides ongi pime. Hääletame juhusliku auto peale, kesklinna tagasi. Hääletajad võetakse ka linnas lahkelt peale lisaraha teenimise sooviga, lepime autosse istudes summas kokku.
Hotelli õuel võtab päeva teema kokku TULIVESI - seekord sipelgapiiritusest segatud kokteil.
 |
| Vaikuse tornid |
