Ööbuss maabub Bandar-Abbasis varahommikul, kuid selle linnaga pole meil mingeid asju ajada. Otsime üles sadama ja laev on kohe ka ees - tund aega hiljem oleme juba Qeshmi saarel. Pärsia laht, India ookean.
 |
| Tudengid sõidavad saarele koolivaheaega veetma. |
Saare nime inglisepärane kirjutusviis on Qeshm, mis on sellisel kujul ka eesti keelde üle võetud. Olles varustatud algteadmistega farsi keele tähtede ja häälduse osas, jätaks selle inglise keele vahelt ära ning tõstaks saare nime otse farsist eesti keelde ning kirjutaks hoopis Gešm.
Gešmi sadamalinn on kole ehitustanner, kõikjal kerkivad betoonkärakad nagu seened. Tahame leida öömaja kusagil väiksemas külas, aga infot napib. Leiame lõpuks kusagilt linna servast moodsast hoonest inkubatsioonikeskuse, kus tegutseb ökoturismiga tegelev ettevõte, mida on soovitanud LP.
Saame kaubale ja ettevõtte mikrobuss viib meid külakesse nimega Tabl, kus meid võtab vastu ja võõrustab oma kodus hr. Amini pere. asemeks poroloonmadratsid, linasid pole, toas jooksevad omi asju ajdes ringi pisikesed vaaraosipelgad. Kuumus on sel laiuskraadil siuke et kell 13 kuni 17 ei liiguta ükski elusolend väikest varvastki. Rikkalik lõunasöök serveeritakse enne lõunauinakut, (sama rikkalik toidukord on ette nähtud ka enne ööund.)
Pärast uinakut on ette nähtud paadisõit mangroovide vahel, kus aga pole sittagi vaadata, sest linnud on juba põhjamaale tagasi lennanud. Nõuame naturaalseid kalurikülasid ja ujumiskohta. Päike loojub - suur, punane ja rahumeelne. Meri. Pärsia laht, India ookean. Läheme riietega, Puhas mõnu.
Järgmine päev on Tiidu sünnipäev. Hommikusöögivaibale kanname ka koogi küünaldega, mis ei sütti, sest me ei raatsi ventilaatoreid välja lülitada. Öö oli nii kuum, et lina pealevõtt ajas räigelt higistama. Amini bussikesega sõidame Geoparki tuurile. Laevaehitajate küla toob meelde Omaani. Ja tõesti, kui vaadata kaarti, siis Omaan pole kaugel, üle Hormuzi väina alla 100 kilomeetri.
Erodeerunud kõrbemaastikud. Ujumine liivarannas, mõned sellised on saare lõunarannikul. Soe ja soolane meri, millimallikad. Väikesed küll, aga palju, ujud nagu klimpiläinud kisselli sees. Võtan ühe kätte - ikka ei kõrveta. Mõne aja möödudes saab millimallikatel ilmselt siiski meist villand ja nad otsustavad rünnata - kõrvetavad ikka päris teravalt kui tahavad, ei ole väga meeldiv tunne. Põgeneme kuivale, kõrvetustunne möödub 10-15 minutiga. Järgmiseks sõidame soolakoopasse, kui see läbitud, siis siluri merepõhja jäänukite juurde, need on sellised teokarpide ja muude kivististega liivakaljud, siis kanjonisse. See on iidne veekogumiskoht, kus kõrged seinad hoiavad teataval määral jahedust ning nende vahele on rajatud rida kaevusid, kust geopargi valvur ehk "Director of the Desert" lahkesti ämbriga jahedat vett üles vinnab ja meile pähe kallab. Lahkudes teeme koos direktoriga automaki saatel väikesed rahvalikud ringtantsud.
 |
| Homikusöök koogi ja küünaldega. |
 |
| Director of the desert. |
 |
| Kuumus. |
Tuur tehtud, magame kella viieni nagu kohalikudki. Õhtupoolikul sõit põhjarannikule LAFTi, mis pidi olema Iraani kõige ilusam küla. Küla tänavail jalutades tundub see esmapilgul pigem räpane, kuid küla tagant künka otsast on vaade tõesti lummav. Päike loojub merre, minarettidest kostab hõige või laul, mis kutsub usklikke palvetama. Alustab kõige põhjapoolsema mošee laulja, talle järgnevad väikeste vahedega järgmised neli. Hingestatud kaanoni taustaks ilupilt loojangu ja tuuletornidega.
Poisikesed ronivad veemaja koonusjal katusel, väikesed mustlaste moodi tüdrukud itsitavad ja ei luba ennast pildistada. Ise on nii ilusad oma sädelevate retuuside ja värviliste kleitidega, kuldsed käevõrud randmete ümber ja silmad kui suured rosinad. Nende emad kannavad musti nahast näomaske, mis katavad nina ja põsed ning meenutavad laiu vuntse. Nemad ka ei taha, et neid pildistataks. Kui bussijuht mošeest väljub, sõidame kodu poole, on pimedaks läinud, gaasimaardla korstnatest tõusevad kõrged tuleleegid.
 |
| Lafti tüdrukud. |
 |
| Laft. |
 |
| Tagasisõit. |
 |
| Õhtusöök Amini sisehoovis. |
Järgmine päev on ette nähtud sõita Amini bussikesega sadamasse ja sealt paadiga merele delfiine vaatama ja võibolla isegi nendega koos ujuma. Sadamasse jõudes teatab kohalik kutt, et täna delfiine ei ole. Kõik miskipärast rõõmustavad ja nõuame et bussijuht viiks meid randa, kus saaks päevitada ja ilma delfiinideta ujuda. Seda me ka saame – ilus rand, kuum vesi ja päikesepõletus poole tunniga. Oleme rahul.
 |
| Krabide toimetamised rannas. |
Buss Shirazi peaks väljuma pool kaks. Oleme sadamas punktuaalselt, buss ilmub pool neli ja väljub kell neli, praamiga üle väikese väina. Jõuame sõita umbes kaks tundi, kui peatume tollipunktis, kus toimub läbotsimine. Kuna Gešm on maksuvaba tsoon, siis kaasa tohib tuua kaupu vaid oma tarbeks, mitte edasimüümiseks. Noored saledad tollipoisid kruvivad lahti mõned laepaneelid ja tõmbavad sealt nagu mustkunstnikud kübarast välja mitukümment punast pappkarpi sporditossudega.
Ootame tunnikese, et mis siis nüüd edasi juhtub. Muidugi peame lõpuks oma VIP-bussi maha jätma ja istuma ümber kitsasse ja kipakasse töölisklassi bussi, seljatoed alla ei käi, haiseb diisli ja okse järele. Saabume Shirazi kurnatuna kell 2 öösel, mitte kell 9 õhtul, nagu olime eeldanud. Leiame siiski mingi hotelli, so apartement 3 magamistoa, 2 tualeti, elutoa ja köögiga. 14 euri per face.
