Iraani teekonna kaart

Meie teekond ja peatuspaigad.

Damavand

5.mai, esmaspäev.
1393.02.15. Pärsia kalendri järgi.
Tehran. Pärastlõunane rammestus. Paar tundi on magatud, leban voodis ja naeratus tungib läbi - heameel kordaläinud reisist. Ja homne päev on veel ees.

Saabusime Tehrani ööbussiga, sõit Shirazist ca 13 tundi. Väike peataolek grupis, et mida järelejäänud kahe päevaga veel peale hakata. Kutsuvalt vaatab meie poole alla lumise tipuga Damavandi mägi. Esialgu siiski sukeldume metroosse ja saabume juba tuttavasse Golestani hotelli. 2+2+3=8 Hoiame ühe voodi pealt kokku, rahad on otsa lõppemas ja pangaautomaadist siin maal meile mingit kasu ei ole. Mellati muuseumis imetleme Pärsia kalligraafiat ja miniatuure, raamatujundusi. Fantastiliselt peen, filigraanne töö, imepeene sulega ilmselt luubi all kribitud. Roosid ja linnud, sõdalased ja luuletajad, ülevoolav ornamentika.

Tehrani basaari esine tänav lajatab meeletu kuumuse ja tohutu rahvamassiga - tuhanded inimesed tulevad ja lähevad, ostavad ja müüvad, täielikult küllastunud inimeste lahus. Emotsionaalne vastuvõtuvõime on saavutnaud oma lae. Põgeneme basaarilt hotelli suunas, läbi veidi jahedama pargiala, kus jalutavad koos meiega paabulinnud, pardid, haned, papagoid ja flamingod.

6.mai, teisipäev.
Mäleta seda hetke - tuul vaibus, päike soojendab, lumised tipud ahelikus vasakul teispool orgu, paremal Damavand, pilved on ta just lahti laksnud, sa oled õnnelik. Mäleta seda hetke. Vaikus. Lambakellade kolin kauguses. Pilvede liikuvad varjud mägede nõlvadel. Rahu.
Krt, kärbsed hammustavad!

See oli viimase päeva kohapeal üleskirjutatud emotsioon, kui sõitsime ringi väikese minivan'iga, jalutasime Damavandi jalamil rahus, vaikuses ja päikesepaistes. Meile avanes veel üks Iraani pale, üks ilusamaid. Kohtusime mitme mäegiidiga, nüüd on kontaktid ka olemas, kui soov tippu vallutada. Damavand on Iraani kõrgeim tipp, 5671 m. Tõus tippu ei ole tehniliselt raske, aga nõuab korralikku aklimatiseerumist. Niipalju tulevikust...

Bussikesega mägedesse.

Avarus.

Lõpuks saab sääred paljaks koorida.

Damavand 5671 m.

Shiraz ja Persepolis

Shirazi linnas ei õnnestu leida ühtegi apteeki, kes meile hädavajalikku ravimit etanooli müüks. Ühest bussivestlusest saime teada, et siin peaks ka koduveini olema põranda all saada, kuid see osutub kullast kallimaks ja loobume otsingutest. Helerohelise marsa aknast näme küll väikeseid viinamarjapõlde, kuid lõpptoodanguks on põhiliselt rosinad.

Suure poeedi Hafezi haud koos seda ümbritseva pargiga on justkui palverändurite sihtkoht. Kassa ees lookleb pikk järjekord ning kompleks on rahvast tihedalt täis. Pargi keskel asub sammastega rotund, mille katuse all paiknebki poeedi valgest marmorist sarkofaag. Inimesed tulevad, asetavad käe marmorplaadile ning loevad peast mõne luuletuse. Platsi servas olevatel pinkidel istuvad pered ja muidu seltskonnad ning loevad luuletusi. Palume ühel kohalikul naisel meile pärsia keeles ette lugeda - see on päris kummastav elamus, aru sõnagi ei saa, aga sellegipoolest liigutab loetu midagi me sees.
Parki ümbritsevad suveniiri- ja raamatupoed, söögikohad ning veel paljude pisut vähem kuulsate poeetide hauakivid. 

Hafezi haual.

Kuulame Poeedi luulet.

Õhtul veel üks elamus - pärast Hafesi haua külastamist jalutame pimedas Koraani Värava juurde, see on koht kus maantee väljub Shirazist põhja suunas. Täna on seal tohutu laiade tänavate rägastiku koondumine kiirteeks, liiklustihedus meeletu, jalakäijatena teede ületamiseks kulub pool tundi, sest mingeid abistavaid liikluskorraldusvahendeid ei ole, tuleb lihtsalt suure enesekindlusega lakkamatu autodevoo vahele astuda ja loota et neil pidurid töötavad. Rahvas peab piknikku kahe viierealise tänava vahel paikneval kitsal haljasalaribal - muru on siin tihe ja hästi kastetud. Koraani Värav ise on tee-ehituse käigus teisaldatud tee pealt ära, nüüd saab selle all ja ümber jalutada ning piknikku pidada, mida tuhanded kohalikud ka teevad, nii pered kui noorteseltskonnad. Samas kõrval särab tuledes 5* lukshotell nagu kristallmägi.

3. mai 2014 ehk 1393. aasta teise kuu 13. päev Pärsia päikesekalendri järgi.

Pasargadae, Kuningate hauad, Persepolis. Võtame reisibüroost tuuri Pärsia vaniimasse ajalukku helerohelise marsa ja atesteeritud giidiga. Vanamees räägib hästi ja püüame salvestada uusi fakte nii ajaloost kui Iraani tänapäevast. Üldiselt on see põlvkond riigi arenguga rahul, kuna haridus on taemel ja tervishoid samuti. Ega üks atesteeritud giid ei saagi teisiti rääkida. Kuid sama ei saa öelda noorte kohta. "Iran no good," lausub tervituse asemel üks noor kutt õhtusel tänaval. Kermani linnas koos samas suunas jalutades räägib tüüp, kuidas ta südamepõhjast vihkab nii islamit kui seda riiki, ning elab lootuses läände putkata niipea kui võimalus avaneb.

Ajaloost siis jäi meelde niipalju, et CYROS oli esimene kõvem kunn Pärsia aladel, kes elas umbes 500 a.e.Kr. ja tema kuninglikuks elukohaks oli Pasargadae linn, mille varemed me ka üle vaatame, mille vahel on rohkelt ruumi kujutlusvõimele, kuna neist palju järel pole. Siis vahepeal oli veel üks kunn, ja pärast teda tuli DARIUS, kes oli jälle üks väga tubli mees. Darius lasi ehitada kuulsa Persepolise linna ning vallutas maid Marokost kuni Egiptuse ja Indiani. Persepolis avaldab muljet. Varemed küll, aga kunagine hiilgus on päris hästi aimatav. Säilinud on hulk bareljeefe, mis jutustavad kuninga rikkusest ja vaprusest, kaugetest külalistest ja nende toodud kingitustest jpm. Levinud motiiv, kus lõvi on maha murdmas veist või mõnikord ükssarvikut, näiteks sümboliseerib kevade võitu talve üle. Kuna talved on siin kontinentaalses kliimas karmid, siis kevade saabumine on aasta tähtsaim püha ja uue aasta algus. Persepolis oligi tseremoonialinn, kus tähistati Novruz'i, võite lahingutes ja muid tähtpäevi, võeti vastu külalisi, hoiti aardeid.

Kuningate hauad.

Pasargadae varemeteväli.

Lõvi murrab antiloobi - kevad võidab talve.

Persepolis.

Persepolis.

Qeshmi saar

Ööbuss maabub Bandar-Abbasis varahommikul, kuid selle linnaga pole meil mingeid asju ajada. Otsime üles sadama ja laev on kohe ka ees - tund aega hiljem oleme juba Qeshmi saarel. Pärsia laht, India ookean.

Tudengid sõidavad saarele koolivaheaega veetma.

Saare nime inglisepärane kirjutusviis on Qeshm, mis on sellisel kujul ka eesti keelde üle võetud. Olles varustatud algteadmistega farsi keele tähtede ja häälduse osas, jätaks selle inglise keele vahelt ära ning tõstaks saare nime otse farsist eesti keelde ning kirjutaks hoopis Gešm.

Gešmi sadamalinn on kole ehitustanner, kõikjal kerkivad betoonkärakad nagu seened. Tahame leida  öömaja kusagil väiksemas külas, aga infot napib. Leiame lõpuks kusagilt linna servast moodsast hoonest inkubatsioonikeskuse, kus tegutseb ökoturismiga tegelev ettevõte, mida on soovitanud LP.
Saame kaubale ja ettevõtte mikrobuss viib meid külakesse nimega Tabl, kus meid võtab vastu ja võõrustab oma kodus hr. Amini pere. asemeks poroloonmadratsid, linasid pole, toas jooksevad omi asju ajdes ringi pisikesed vaaraosipelgad. Kuumus on sel laiuskraadil siuke et kell 13 kuni 17 ei liiguta ükski elusolend väikest varvastki. Rikkalik lõunasöök serveeritakse enne lõunauinakut, (sama rikkalik toidukord on ette nähtud ka enne ööund.)

Pärast uinakut on ette nähtud paadisõit mangroovide vahel, kus aga pole sittagi vaadata, sest linnud on juba põhjamaale tagasi lennanud. Nõuame naturaalseid kalurikülasid ja ujumiskohta. Päike loojub - suur, punane ja rahumeelne. Meri. Pärsia laht, India ookean. Läheme riietega, Puhas mõnu.

Järgmine päev on Tiidu sünnipäev. Hommikusöögivaibale kanname ka koogi küünaldega, mis ei sütti, sest me ei raatsi ventilaatoreid välja lülitada. Öö oli nii kuum, et lina pealevõtt ajas räigelt higistama. Amini bussikesega sõidame Geoparki tuurile. Laevaehitajate küla toob meelde Omaani.  Ja tõesti, kui vaadata kaarti, siis Omaan pole kaugel, üle Hormuzi väina alla 100 kilomeetri.

Erodeerunud kõrbemaastikud. Ujumine liivarannas, mõned sellised on saare lõunarannikul. Soe ja soolane meri, millimallikad. Väikesed küll, aga palju, ujud nagu klimpiläinud kisselli sees. Võtan ühe kätte - ikka ei kõrveta. Mõne aja möödudes saab millimallikatel ilmselt siiski meist villand ja nad otsustavad rünnata - kõrvetavad ikka päris teravalt kui tahavad, ei ole väga meeldiv tunne. Põgeneme kuivale, kõrvetustunne möödub 10-15 minutiga. Järgmiseks sõidame soolakoopasse, kui see läbitud, siis siluri merepõhja jäänukite juurde, need on sellised teokarpide ja muude kivististega liivakaljud, siis kanjonisse. See on iidne veekogumiskoht, kus kõrged seinad hoiavad teataval määral jahedust ning nende vahele on rajatud rida kaevusid, kust geopargi valvur ehk "Director of the Desert" lahkesti ämbriga jahedat vett üles vinnab ja meile pähe kallab. Lahkudes teeme koos direktoriga automaki saatel väikesed rahvalikud ringtantsud.

Homikusöök koogi ja küünaldega.

Director of the desert.

Kuumus.

Tuur tehtud, magame kella viieni nagu kohalikudki. Õhtupoolikul sõit põhjarannikule LAFTi, mis pidi olema Iraani kõige ilusam küla. Küla tänavail jalutades tundub see esmapilgul pigem räpane, kuid küla tagant künka otsast on vaade tõesti lummav. Päike loojub merre, minarettidest kostab hõige või laul, mis kutsub usklikke palvetama. Alustab kõige põhjapoolsema mošee laulja, talle järgnevad väikeste vahedega järgmised neli. Hingestatud kaanoni taustaks ilupilt loojangu ja tuuletornidega.
Poisikesed ronivad veemaja koonusjal katusel, väikesed mustlaste moodi tüdrukud itsitavad ja ei luba ennast pildistada. Ise on nii ilusad oma sädelevate retuuside ja värviliste kleitidega, kuldsed käevõrud randmete ümber ja silmad kui suured rosinad. Nende emad kannavad musti nahast näomaske, mis katavad nina ja põsed ning meenutavad laiu vuntse. Nemad ka ei taha, et neid pildistataks. Kui bussijuht mošeest väljub, sõidame kodu poole, on pimedaks läinud, gaasimaardla korstnatest tõusevad kõrged tuleleegid.

Lafti tüdrukud.

Laft.

Tagasisõit.

Õhtusöök Amini sisehoovis. 

Järgmine päev on ette nähtud sõita Amini bussikesega sadamasse ja sealt paadiga merele delfiine vaatama ja võibolla isegi nendega koos ujuma. Sadamasse jõudes teatab kohalik kutt, et täna delfiine ei ole. Kõik miskipärast rõõmustavad ja nõuame et bussijuht viiks meid randa, kus saaks päevitada ja ilma delfiinideta ujuda. Seda me ka saame – ilus rand, kuum vesi ja päikesepõletus poole tunniga. Oleme rahul.

Krabide toimetamised rannas.

Buss Shirazi peaks väljuma pool kaks. Oleme sadamas punktuaalselt, buss ilmub pool neli ja väljub kell neli, praamiga üle väikese väina. Jõuame sõita umbes kaks tundi, kui peatume tollipunktis, kus toimub läbotsimine. Kuna Gešm on maksuvaba tsoon, siis kaasa tohib tuua kaupu vaid oma tarbeks, mitte edasimüümiseks. Noored saledad tollipoisid kruvivad lahti mõned laepaneelid ja tõmbavad sealt nagu mustkunstnikud kübarast välja mitukümment punast pappkarpi sporditossudega.

Ootame tunnikese, et mis siis nüüd edasi juhtub. Muidugi peame lõpuks oma VIP-bussi maha jätma ja istuma ümber kitsasse ja kipakasse töölisklassi bussi, seljatoed alla ei käi, haiseb diisli ja okse järele. Saabume Shirazi kurnatuna kell 2 öösel, mitte kell 9 õhtul, nagu olime eeldanud. Leiame siiski mingi hotelli, so apartement 3 magamistoa, 2 tualeti, elutoa ja köögiga. 14 euri per face.