7.11.14

Epiloog

Öösel tuli lahke käsi ja pani mulle teki peale. Kügeleme Abu Dhabi lennujaamas ja püüame kõvade käetugedega pinkidel veidi magada. 9 tundi vaja parajaks teha ja järgmisena ootab ees lõbus shopping Amsterdami lennujaamas.
 Tallinna lennujaam, südaöö. Lilled, kas tõesti mulle? Esimest korda elus ollakse mul lilledega lennujaamas vastas! Tegelt muidugi ollakse vastas Eval, aga viisakas mees on ostnud roosid kõigile neljale, ka neile kes alles homse lennuga saabuvad.


5.11.14

5.nov. Viimane õhtusöök ja mälu lõpp

Ka eilne viimane õhtu Katmandus suutis üllatada - Eesti Vabariigi aukonsul ja reisibüroo Nepal Environmental Trekking juhataja Nava kutsus enda koju õhtusöögile. Lisaks meile olid palutud veel 2 eestlast, kes oma matka järgmisel päeval alustamas olid. Perenaine pakkus suupisteid ja dal-bhat'i, peremees kallas õlut välja. Olime seni näinud põhiliselt väga vaeste nepaallaste elamisi, siin aga oli  juba tegemist meie mõistes jõuka keskklassiga. Muidugi ei tea, kas siin mingit kõrgklaasi üldse eksisteerib pärast kuningavõimu kukutamist. Naval oli 3-korruseline eramu väikese aiaga, kus kasvatatakse oma tarbeks köögivilju, krunt on ümbritsetud kõrge ja paksu kivimüüriga. Olemas on iPad'id ja iPhone'id, lapsed õpivad Katmandu ülikoolides.

Täna Patanis sai fotoka mälukaart lõplikult täis, rohkem ei raatsind kustutada. Seoses sellega saabus vabanemine - viskasin pilli kotti ja sain rahulikult nautida seda suurepärast vaadet 17. sajandist pärit templitele, mis Patani Durbari väljakul üsteist üle trumpamas oma puit- ja kivinikerdustega. Šiva templi katusekarniiside tugipostidel võib jälgida stseene Kamasuutrast, naabertemplil kujutatakse kurja vaimu väljaajamist erinevate piinamismeetoditega. Äri ja kaubandust soosivale jumalusele pühendatud templis ei lubatud pildistada - kõlistasime siis kõiki kellasid, mis templis rippusid. Raha - tule meie juurde! Jumalakuju oli veripunane ja Salvador Dali vuntsidega. Ilmselt on Dali käinud hinduismist inspiratsiooni ammutamas. Mõnusale hommikule pani punkti eine katusekohvikus vaatega kogu väljakule.

Õhtu. Väikesesse Katmandu lennujaama kogunevad sõbralikult kokku matkasaabastes turistid, veidi päevitunud ja veidi räpased, kuid õnnelik helk silmades; hinduistid, kel väike punane täpp kuni paks plärakas punaseks värvitud riisi otsaees; budistid, kaelas kollased ja valged õnnistatud siidisallid; nepaali noored mehed, kõik teksades ja t-särkides, väikese seljakotiga, minemas välismaale tööd otsima. Viimastel on riigist välja registreerumiseks omaette luuk ja järjekord selle taga on oi kui pikk.
Puuviljamüüja

Patani arhitektuur erineb Kathmandust. Kuigi need piirkonnad on tänapäeval sulanud üheks suurlinnaks, oli kunagi tegemist rivaalitsevate kuningriikidega.

See oli üks eriti uhke budistlik tempel Patanis - Golden Temple.
Patani Durbar Square'i templid 


Nii 50ndad

Patani Durbar Square
Jumalagajätt. Kes saabusid päev varem, peavad varem ka lahkuma.

4.11.14

4.nov. On the road again

Hommikul on pilved jälle meist madalamal, vaade orule meenutab pilti lennukiaknast. Ainult kaugel-kõrgel pealpool pilvevati kihti paistab veel midagi - Himaalaja valged lumised tipud kerkimas vati seest nagu unenägu, nagu muinasjutt.

Lahkume Bandipurist ja oma muuseum-hotellist. Perenaine on hommikul käinud templis toitu õnnistamas ja sellest pujast saame osa ka meie. Paksust erkpunaset riisipudrust vajutatakse meile õnnistav täpp laubale, pihku pistetakse tükike kuivanud saia ja üks maapähkel. Oletasime, et need tuleb ära süüa, et õndsus pärale jõuaks. Võibolla oleks pidanud koju kaasa tooma? Õnne meil igatahes oli - saime elamusliku bussisõidu Kathmandusse - bussi esiistmelt avanes suurepärane vaade teeäärsele elule umbes kuue tunni kestel. Ikkagi Nepaali highway number üks.
Hommikune vaade orule
Rosu Thursday Hotel & Resturant!

3.11.14

3.nov. Bandipur

Bandipur 1030 m.  Ööbisime justkui Newari ajaloo- ja arhitektuurimuuseumis. Aga täiesti toimiv ka hotellina. Nii eksootilist ööbimiskohta annab meenutada. Siin pole ühtegi liigset liigutust tehtud maja valmimisest alates. Alumisel korrusel on pood ja söögituba, kitsas madala laega kriuksuv trepp viib teisele korrusele - seljakott seljas siit üles ei pääse.  Madalad uksed, kooruv värv, tolm, ämblikuvõrgud. Akende ees pole klaase, vaid ainult ribilised luugid. Toa sisustus piirdub ühe laia voodi ja seina sisse ehitatud riiuliorvaga. WC on õues ja sinna pääseb läbi kõrvalkoridori, kus seisab töökorras käsikivi, pisut jahune. 
  
Banana Lassi 69 R, Fried Rice 200 R, Piimakohv 50 R. Pärast tellimuse sisseandmist jookseb perenaine küla keskusesse poodi banaane ja piima tooma.

Täna oleme sattunud india filmi sisse. Bandipuris on hoo sisse saanud jumalanna Shivale pühendatud festival. Juba eile õhtul punusid kohalikud mehed ja naised oranžidest lilledest sadu meetreid vanikuid. Ja hommikul kella 9-st hakkas mööda linna ringi liikuma protsessioon - punastes kleitides naised vasksete kandikutega, kuspeal toit ja lilled ja küünal. Mehed trummidega ning vasksete trummitaldrikutega, mis kokku tekitavad kõrvulukustava müra. Kaks meest kannavad suurt lina, mille sees ilmselt umbes kitsesuurune ohvriloom. Shiva templi juures toimub suur toiduvalmistamise orgia - noored kutid kitkuvad kanadelt sulgi ja kõrvetavad gaasileegi peal puhtaks. Tüdrukud puhastavad köögivilju ja hiiglaslikus alumiiniumkastrulis keeb riis.  
Protsessioon trummidega liigub ühe väikese templi juurest teise juurde, need kaunistatakse lillevanikutega ja templi ette laotatakse linad ning kandikud toitudega. Naised käivad igaüks oma kandikuga templis, kus toit pühitsetakse ja õnnistatakse, seejärel helistavad nad kellukest ukse ees ning istuvad templi ette söögi"laua" äärde maha. Mehed löövad jätkuvalt vasktaldrikuid kokku ja taovad trumme, tõsiste ja isegi vihaste nägudega. 

Kohalik rahvas newarid meenutavad näokuju poolset mongoleid või kaukaaslasi, olles laiema ja kandilisema näokujuga kui ghurkad mägedes. 
Bandipuri küla paikneb iidsel Indis-Hiina vahelisel kaubateel, selle kurupealse küla tänavad on ääristatud kaupmeeste majadega, mille alumisel korrusel on poeruumid ning 2-3 korrusel eluruumid. Poeuksed on kitsad ja kõrged, vastamisi sissepoole avanevad, värvitud pruuniks või siniseks. Puitustest eespool on sageli sammastik, mis toetab rõdu. Paljudes poekestes on sisse seatud õmblustuba. Maja ees trepil istub ema ja otsib tütre juustest täisid. Samas tegevuses on naabermaja sõbrannad omavahel.

Ronime linnalähedase künka otsa õlut jooma (Everest 0,65l - 230 R). Siia ronib ka kamp kohalikke noori, kaasas hulk toitu ja jooki, ühel kutil seljas tohutu suur kõlar, mis kohe ka üürgama pannakse, pidu läheb lahti. Festival. Tipus on ka väike hindu tempel. 

Loobume mõttest minna vaatama Nepaali väidetavalt suurimat koobast - inimesed peatänaval tunduvad huvitavamad. Istume väikeses kohvikus ja jälgime päeva kulgemist.

Õhtusöök linna kõige peenemas restoranis, hotellis "Old Inn". Rõdu on täis lopsakaid õitsevaid põõsaid, lauad on ehitud küünaldega, põhiklientuuriks saksa pensionärid. Täna on õhtusöök nepaali stiilis ehk Dal Bhat koos desserdi ja kohviga (=650 R)
Sealjuures tuuakse dal-bhat'i kõiki komponente juurde nii palju kui õgida jaksad (riis, läätsesupp, köögiviljakarri, kanakarri, mingi väike terav kaste, jogurt). Lisaks õhuke krõbe ja vürtsikas leib. Desserdiks on friteeritud õun ja banaan taignas. Seda juurde ei tooda. Lahkume ikkagi ägisedes täiskõhukoorma all. 

Old Inn'i ees keset peaväljakut seisab ilus puidust nikerdustega tempel. Igal õhtul avatakse selle uksed ning mõned vanamehed istuvad vaipadele pilli mängima. Täna olid kohal kaks trummarit ja akordionist (akordion on lapiti maas ja mängitakse niipidi nagu klaverit).









2.11.14

2.nov. Pokhara

Kaks päeva Pokharas kulgesid jalutamise ja ostlemise tähe all. Ronime Maailma Rahu stuupa juurde, mis teiselpool järve mäe otsas helendab. Vaatame üle ka kaks lähedalasuvat tiibeti pagulaste küla koos budistliku kloostriga. Jälgime mungaõpilaste kostümeeritud tantsuetendust kloostriesisel asfaltplatsil, kloostritrepil teevad muusikat 3 munka oma hiigeltrummide ja hiigeltorudega. Vahepeal muusika vaikib, kõik istuvad maha ning nooremad mungapoisid valavad hiigelsuurtest kannudest teed ning pakuvad küpsist, ka pealtvaatajatele. Kolm ja pool tundi hiljem lahkume vaikselt, küllastunult. Tants mörina ja plärina saatel jätkub.

Enne lahkumist veedan Evaga sürrealistliku varahommiku Pokhara linnalähedasel golfiväljakul. Tegemist on maailma 10 kõige omapärasema golfiväljaku hulka kuuluva paigaga. Hommikul kell 6 on see omapära mattunud udusse ning pügamata muru on kastest märg, muutes sandaalid ja püksisääred põlvini poriseks. Kuid tasapisi tõuseb päike, udu hajub ning nähtavale ilmub imekaunis kõrgete järskude nõlvadega jõeorg. Lüüa tuleb nii mäest üles kui mäest alla, üle jõe ja läbi lehmakarja, samal ajal püüdes golfipalliga mitte tabada piknikku pidavaid lapsi ja India filmi võttegruppi. 

Põhjalikum galerii Pokhara ja selle ümbruse piltidest on SIIN.

Sõit Pokharast Dumresse kohaliku bussiga (170 ruupiat).
Kohalik buss sõidab lahtise uksega, ukse peal kõlgub kiitsakas poiss, kes  käsipuude küljes bussist välja rippudes rippudes kõiki tee ääres seisjaid peale kutsub ja hiljem piletiraha korjab. Vaatamata sellele, et pidevalt peatusi tehakse, liigub kolisev ja plärisev sõiduk siiski normaalse tempoga edasi. Minu kõrvale istub kohalik euroopalikes riietes mees. Pool teed vaikime, aga siis tekib ka vestlus. Tegemist on ajakirjanikuga, kes on oma riigi poliitikute ja valitsuse suhtes väga kriitiliselt meelestatud. Valitsus vahetub iga kuue kuu tagant ning mingeid riigi arenguks olulisi otsuseid vastu ei võeta. Hüdroenergia potentsiaal on suures osas kasutamata, samuti turismimajandus võiks palju rohkem sisse tuua. Tulevikus on Nepaal reaalselt olemas ainult kaardil, sisuliselt aga muutub India provintsiks, kuna ka praegu tuuakse 80% kogu müüdavast kaubast sisse Indiast ning eksport on olematu. Samuti suunduvad iga päev tuhanded inimesed välismaale tööle, kuna Nepaalis puuduvad võimalused leida tööd ja üldse. "No possibilities at all!" deklareerib noor vihane ajakirjanik.

On tõsi, et kui püüame näiteks toidupoest leida Nepaalis toodetud komme või muid maiustusi lastele kingituseks, siis ainukese kohaliku tootena leiame müslibatoonid nimega "Trekkers' Fuel". Ja matkapoe müüja kiidab oma kaupa: see on kvaliteetne, see pole Nepaalis tehtud, Nepaali kaup ei ole kvaliteetne, ärge ostke seda, see on odav aga rämps, ostke meie importkaupa, jne. Kus need asjad tegelikult toodetud on, jääb saladuseks, täpselt samadele mudelitele on erinevad logod peale õmmeldud, et ikka valikut oleks.

Dumres hüppame bussist välja, Bandipuri poole kruvib kõrvaltee 7 km üles mäkke - hääletame kohaliku kastiauto peale. 

Mungaõpilased igapäevastes askeldustes

Ja mängudes

Naised on tugevad

See you too!

Tants, mis kestab tunde. Väiksemad poisid vaatavad pealt või mängivad pinkide taha varjudes mobiilimänge.

Hiigelsuur palveveski.

Heinavedu.