Ärakäigud: 2.nov. Pokhara

Kaks päeva Pokharas kulgesid jalutamise ja ostlemise tähe all. Ronime Maailma Rahu stuupa juurde, mis teiselpool järve mäe otsas helendab. Vaatame üle ka kaks lähedalasuvat tiibeti pagulaste küla koos budistliku kloostriga. Jälgime mungaõpilaste kostümeeritud tantsuetendust kloostriesisel asfaltplatsil, kloostritrepil teevad muusikat 3 munka oma hiigeltrummide ja hiigeltorudega. Vahepeal muusika vaikib, kõik istuvad maha ning nooremad mungapoisid valavad hiigelsuurtest kannudest teed ning pakuvad küpsist, ka pealtvaatajatele. Kolm ja pool tundi hiljem lahkume vaikselt, küllastunult. Tants mörina ja plärina saatel jätkub.

Enne lahkumist veedan Evaga sürrealistliku varahommiku Pokhara linnalähedasel golfiväljakul. Tegemist on maailma 10 kõige omapärasema golfiväljaku hulka kuuluva paigaga. Hommikul kell 6 on see omapära mattunud udusse ning pügamata muru on kastest märg, muutes sandaalid ja püksisääred põlvini poriseks. Kuid tasapisi tõuseb päike, udu hajub ning nähtavale ilmub imekaunis kõrgete järskude nõlvadega jõeorg. Lüüa tuleb nii mäest üles kui mäest alla, üle jõe ja läbi lehmakarja, samal ajal püüdes golfipalliga mitte tabada piknikku pidavaid lapsi ja India filmi võttegruppi.

Põhjalikum galerii Pokhara ja selle ümbruse piltidest on SIIN.

Sõit Pokharast Dumresse kohaliku bussiga (170 ruupiat).

Kohalik buss sõidab lahtise uksega, ukse peal kõlgub kiitsakas poiss, kes käsipuude küljes bussist välja rippudes rippudes kõiki tee ääres seisjaid peale kutsub ja hiljem piletiraha korjab. Vaatamata sellele, et pidevalt peatusi tehakse, liigub kolisev ja plärisev sõiduk siiski normaalse tempoga edasi. Minu kõrvale istub kohalik euroopalikes riietes mees. Pool teed vaikime, aga siis tekib ka vestlus. Tegemist on ajakirjanikuga, kes on oma riigi poliitikute ja valitsuse suhtes väga kriitiliselt meelestatud. Valitsus vahetub iga kuue kuu tagant ning mingeid riigi arenguks olulisi otsuseid vastu ei võeta. Hüdroenergia potentsiaal on suures osas kasutamata, samuti turismimajandus võiks palju rohkem sisse tuua. Tulevikus on Nepaal reaalselt olemas ainult kaardil, sisuliselt aga muutub India provintsiks, kuna ka praegu tuuakse 80% kogu müüdavast kaubast sisse Indiast ning eksport on olematu. Samuti suunduvad iga päev tuhanded inimesed välismaale tööle, kuna Nepaalis puuduvad võimalused leida tööd ja üldse. "No possibilities at all!" deklareerib noor vihane ajakirjanik.

On tõsi, et kui püüame näiteks toidupoest leida Nepaalis toodetud komme või muid maiustusi lastele kingituseks, siis ainukese kohaliku tootena leiame müslibatoonid nimega "Trekkers' Fuel". Ja matkapoe müüja kiidab oma kaupa: see on kvaliteetne, see pole Nepaalis tehtud, Nepaali kaup ei ole kvaliteetne, ärge ostke seda, see on odav aga rämps, ostke meie importkaupa, jne. Kus need asjad tegelikult toodetud on, jääb saladuseks, täpselt samadele mudelitele on erinevad logod peale õmmeldud, et ikka valikut oleks.

Dumres hüppame bussist välja, Bandipuri poole kruvib kõrvaltee 7 km üles mäkke - hääletame kohaliku kastiauto peale.