Tuleme alla. Dhampuse teemajas äratab meid kell 6 hommikul kõlaritest kostev mantra "Om mani padme om", mis kordub seni kuni oleme jälle päikesetõusu pildistanud, söönud, pakkinud, veel pildistanud ja teele asunud. Päikesetõusu jäädvustamine õnnestub juba päris hästi ka läbi akna, voodist tõusmata. Haril on viimane tööpäev ja ta kiirustab alla, Pokharasse ja Kathmandusse. Meie venime nagu tatt. Pildistame iga ettejuhtuvat külanaist, iga heinakuhja, iga vana maja, iga riisipõldu. Kahju on lahkuda. Aga tuleb endale meenutada, et reis pole sellega veel lõppenud!
Pärastlõunal teraapiline shopingutuur Pokharas. Ostame asju, mõnuga. Sulejoped, kašmiir, pašmina, jakivillast sallid, kootud mütsid-kindad-sussid, seljakotid, käevõrud, haaremipüksid, palvehelmed ja jälle kašmiir, pašmina, jakivill.
 |
| Päikesetõusu pildistamiseks polnud vaja voodist välja ronidagi. |
 |
| Kõndiv põõsas, kes laenas Eva käest kepi ja ei tahtnud tagasi anda. Teenib elatist sellega, et lubab ennast raha eest pildistada. |
 |
| Viljaterade tuulamine. |
 |
| Läbi riisipõldude alla, tagasi linnadesse. |
