21.okt. Vihmamets

Eile oli riisipõldude päev. Rada kulges külast külla, kiviplaatidega sillutatud teel trügisid matkajad, šerpad, giidid, kohalikud elanikud heinakuhjadega, koolilapsed. Teemajasid, kus einet võtta või lihtsalt  jalgu puhata, on tihedalt. Šerpad kannavad tavaliselt 2 matkaja seljakotte, mis on kokku seotud ja laia valge paelaga ümber otsmiku seljal ripuvad. Mõni kasutab punutud korvi, kuhu saab pundi magamiskotte ja muud kraami lahtiselt sisse visata, korv jällegi paelaga ümber lauba. Kõige uhkema vaatepildi pakub vanaproua, kes on istuma seatud punutud kandetooli, seljaga sõidusuunas, ja õõtsub majesteetlikult järskudest kivitreppidest üles, kandja sitkete säärte jõul. Kui algab vihmasadu, avaneb ka suur värviline vihmavari proua kandetooli kohal.

Täna on džungli ja vihmametsa päev. Kell 7.30 hommikusöök - banana-pancake - ja kaheksast minema. Tee jätkub mööda kivitreppe üles. Riisipõllud jäävad meist allapoole ja mets muutub tihedamaks, lopsakamaks ja vanemaks. Orus kohiseb mägijõgi rohkete koskedega, mäenõlvadelt niriseb pidevalt vett alla, tee on märg, suured sammaldunud puud ja kivid läigivad niiskelt. Oleme lugenud, et siin peaks kevadel õitsema rododendronid ja hoiame silmad lahti - ehk mõni õitseb ka sügisel. Matkajaid on tihedalt: korealased, prantslased, inglased, venelased, jaapanlased jne. Lõuna kell 12, hakkab tibutama. Kell 13 liigume edasi, vahepeal sajab päris kõvasti. Džungel muutub vihmametsaks. Küsin Harilt, mis puud need vanad sambla ja liaanidega kaetud punakate tüvedega hiiglased on. Rododendronid, vastab Hari. Aga meie otsisime õitsvaid põõsakesi, nagu Emajõe pargis! Juba kell 2 pärastlõunal jõuame Ghorepanisse (2800 m), kus on meie öömaja. Oleme tõusnud päevaga terva kilomeetri kõrgemale. 

Võime nentida, et kohalik giid on väga kasulik kaaslane - oma peaga oleks kindlasti mõtelnud veel edasi kõndida, nii kella 4-5-ni, teades et kell 6 õhtul läheb pimedaks. Aga tark ei torma, eriti Himaalajas. Oma toakeses pikali heites tunnen, kuidas süda teeb kiiremat käiku kui tavaliselt. Lebame.

Õhtusöögi juures räägib Hari oma karjäärist, mis algas umbes 20 aastat tagasi kandjana ehk porterina. Tol ajal polnud kandjate töö reguleeritud ning korvid kaalusid sageli üle 40 kg. "Mu seljal on nahk nagu eeslil, korpa hõõrutud, see on sellest ajast kui töötasin kaks aastat kandjana", räägib Hari. Täna on kandja maksimaalne koormus seadusega määratud ja see on 25 kg. Kaks aastat hiljem sai Hari hakata tööle giidina ja on seda ametit pidanud nüüd juba 17 aastat.  Arutame omavahel, et selline töö on igati äge - kõndimine looduses, värske õhk, iga retk uued inimesed, uued tüübid. Hari meiega päriselt ei nõustu...

Proua kandetoolis. Dagmari foto.
Samasuguse tooliga toodi 1950ndal mäest alla vigastatud ja külmunud jäsemetaga Maurice Herzog, Annapurna esimene vallutaja. 

Muulakaravani möödudes hoidke ikka mäe poole.

Lopsakas mitmes kihis kasvav džungel. 

Tere ise ka.