Täna, esmaspäeval 20. oktoobril alustasime sõitu Pokharast Annapurnade poole. Kaks päeva Kathmandus oli linnaelamuseks just piisav. Durbari väljaku kaos erinevate templitega; mäe otsa Ahvitemplisse viivad järsud trepid, vaade ülevalt templist pealinnale, mis täidab kogu oru ja on veel palju, palju suurem kui Thameli, nn turistide geto kaubandustänavatel sagivate inimhulkade vahel jalutades tundus. 5 miljonit elanikku, ütleb paljundusmasina abil trükitud Lonely Planet, mis eelmiste turistide poolt oli hotellituppa öökapile jäetud.
(Põhjalik galerii Kathmandu vaadetega on
SIIN.)
Ostan sulejope (hinnad alates 20 USD ehk 2000 ruupiat), mis pidi mägede jahedates õhtutes hädavajalik olema, ja kuulub iga matkabüroo pakutavasse standardvarustusse koos magamiskotiga. Siis veel mõned käepaelad, mis peaks meile head õnne tooma, ja budistlikud palvelipud, mille plaanime lehvima panna kõige kõrgemas punktis, kuhu jõuame. Kohtume Navaga - Eesti aukonsuliga Nepaalis, kes ühtlasi juhib ühte sadadest Kathmandu matkabüroodest.
 |
| Kathmandu Durbar Square |
 |
| Ahvitempel |
 |
| Vaadet linnale naudivad nii turistid kui kohalikud elanikud |
 |
| Nepal Environmental Trekking Company ja Mr Nava. Liisi foto |
Nava kinnitab meie sisetunnet, et Annapurna ringile minna pole praeguses muutunud olukorras hea mõte. Otsustame ABC kasuks, matk tuleks natuke lühem, kuid turvalisem ja kindlasti sama uhkete vaadetega. Nelja peale on meil ikkagi 11 last kodus ootamas. Samal ajal saabub teade kadunumajäänud grupi kohta - kõik on elus ja terved, kuid ei pääse piirkonnast välja suure lumehulga tõttu. Jooksvalt organiseerib Nava helikopteri lõksu jäänud matkagrupile, telefon heliseb pidevalt, õhk on ärevusest paks. Lepime kokku, et võtame Nava käest ka giidi kaasa.
All included matk polnud kindlasti meie algsetes plaanides, aga nüüd liigub asi siiski sinnapoole. Jääme endale kindlaks ainult ühes punktis - et kanname oma seljakotte ise.
490 USD nägu = buss Kathmandu>Pokhara>Kathmandu + 2 ööd Pokharas hotellis koos hommikusöögiga + 11 matkapäeva koos kolme söögikorraga + giiditeenus 13 päevaks. Siia lisandub turvatunne ja käepärane infoallikas giidi näol. Tundub mõistlik diil, ehkki kahtluseuss sosistab kõrva, et annad oma vabaduse käest …
Pokhara on tüüpiline mägikuurortlinnake - lõputud suveniiri- ja matkapoed peatänava ääres, rendipaadid järve peal, restoranid elava muusika või tantsuprogrammiga. Palju eurooplasi ja ameeriklasi, aga sama palju ka hiinlasi ja hindusid. Põhiline äri käib matkatarvetega, nagu ka Kathmandus - niisugust matkapoodide kontsentratsiooni pole küll kusagil mujal näinud. Kogu varustuse saaks siit üsna soodsa hinnaga kokku. Loobun pärast põhjalikku turu-uuringut siiski mõttest varustada ennast matkakeppidega. Nelja peale on neli keppi ikkagi kaasas :)
 |
| Pokhara järve promenaadil ostame mõned õnnetoovad vidinad. |
Bussisõit Naya Pul'i ajab muidugi südame pahaks oma serpentiinide ja pidurduste-kiirendustega. Pärast seda on erakordselt mõnus astuda mööda kiviklibust külavaheteed, kogu maine varandus seljakotiga turjal, tubli Tartu Samelini matkasaabas venitamas sammu pikaks ja vetruvaks. Värvilistes sarides naised ja tüdrukud, muulad koormatega, riisipõllud terrassidel, kohisev mägijõgi tohutute koskede ja briljantroheliste basseinidega nende all. Naised lubavad end pildistada, kuid riisipõllul sirbiga vilja lõikav mees saab päris vihaseks ja käsib meil hästi arusaadavas kehakeeles uttu tõmmata. Muulakaravani möödudes tuleb hoida mäepoolsesse teeserva, muidu võib loom su nõlvast alla trügida, mitte pahatahtlikkusest, aga lihtsalt kogemata. See oli tänane tarkusetera Himaalajas ellujäämiseks, mida jagab Hari, meie giid.
 |
Palvelippudega dekoreeritud sild raja alguses loob eriliselt piduliku meeleolu.
Fanfaarid ja trummipõrina mõtleme juurde. |
 |
| Paljudes külades on jumala uued metallist rippsillad. Heinategu läheb poole kiiremini. |
 |
| Riisipõllul saaki koristamas. Vaene mees peab iga päev fotograafe eemale peletama. |
 |
| Oktoobris saab kuiva jalaga läbi. |
 |
| Troopiline džungel. |
Kell on 18 ja läheb pimedaks. Äike viis voolu meie teemajast ja pikutame hämaras, vihma ikka veel tibutab. Loodame, et hommikuks selgineb. Homme peaksme nägema valgeid tippe: Dhaulagiri't (8134m) Macchapucchre'd ehk Fishtail'i (6990m). Viimane kõrgus silmapiiril juba bussiga Pokharast Naya Pul'i sõites - terav valge tipp pealpool pilvi, tükk maad kõrgemal rohelistest eelmäestiku "küngastest".
Teemaja, kus ööbime, asub 1700 m kõrgusel, all orupõhjas kohiseb jõgi, mille pärastlõunal ületasime. Kõikjal külades on üsna uued metallist rippsillad, ehitatud paari viimase aasta jooksul. Tee jõe juurest üles kulges sõna otseses mõttes mööda treppi, üles astumist mitme pilvelõhkuja jagu. Meiega koos majutuvad 4 venelast, kes enne õhtusööki viivad läbi meditatsioonitunni. "Meditation is very expensive in Nepal," ütleb Hari, meie giid, matil istuvaid ja ümisevaid venelasi vaadetes. Hari on meditatsiooni õppinud. Teeme suured silmad - kas see polegi midagi sellist, mida tehakse üksi iseendaga puu all istudes? Jätame küsimata, milline oleks tema soodushind.
Kütteta toakese stepslis voolu pole, kuid fotoka akut saab laadida söögitoas 100 ruupia eest. Šerpad ja giidid istuvad hämaras köögis oma õhtusöögilauas. Laual on pudel kohalikku puskarit, mille nimetuseks menüüs on
local wine - see on umbes 8-kraadine jook, mille maitse sarnaneb jaapani riisiviinale, ja on aetud teraviljast nimega Millet (taim meenutab hirssi ja guugeldades selgub, et see ta ongi. Pole ju hirssi kasvamas näinud). Tumedanahalised nepaallased tahmunud seinte ja lagedega köögihämaruses jutlemas - see on pilt nagu kaader filmist, mis saab salvestatud ainult mu bioloogilisele mälukaardile.
 |
| Meie öömajake. |
 |
| Avatud söögisaal katuse all ja meditatsiooniala katuse peal. |
 |
| Hari ja kohalik perenaine kannavad köögist meile hommikusöögi ette. |
 |
| Hirsipõld. |
