Täna oli siis viimane täis-matkapäev. Kulgesime rahulikult, puhkasime sageli ja jõudumööda toetasime kohalikke käsitöölisi. Eriti hästi läks äri sallimüüjatel.
Hommikul tegi Hari ilusa liigutuse asetades lauale kõikide meie laste jaoks 11 väikest käevõru, mille oli ostnud sama lodge'i hoovil kaupleva tiibeti naise käest. Ja veel neli tükki meile. Lõunaks oli selge, et erksad värvid pärlitel kaua vastu ei pea - meie randmed olid muutunud lillaks ja käevõrud poole kahvatumaks. Aga see polegi asja juures oluline.
Teele jäi siiski ka üks pikem trepp-tõus, mida Dagmar vihkas juba ette, ja üks pikem trepp-laskumine, mida vihkab Eva. Liisil on lihtsalt üks põsk poole suurem ja ta vihkab oma hambavalu.
Oota. Ei. See pole päriselt nii. Tegelikult me oleme siin selleks, et saada paremaks inimeseks. Andestame lõpututele treppidele. Andestame oma põlvedele, et need valutavad. Andestame liiga järskudele tõusudele, andestame laskumistele, kus jalg libiseb alt vihmamärjal mudal. Oleme tänulikud. Aitäh.
 |
| Terrasspõldude esteetika võlub ikka veel. |
 |
| Ilusad maastikud - ilusad inimesed |
 |
| Ilusad inimesed - ilusad maastikud |
 |
| Tubli tüdruk - teab kuidas raha teha. Kassipilte pole kunagi liiga palju. Ja rahakassa on korralik. |
 |
| Siinpool orgu on turiste vähem aga transport ikka liigub. |
