Päev on raske. Jälle trepimatk - järsud kivitrepid alla-alla-alla, siis jõeületus üle rippsilla, järsud kivitrepid üles-üles-üles. Mitte trekking vaid trepping. Ilm muidu selge ja vaated muidugi imelised. Liisil on saabunud vormi tipp ning ta võtab treppe pooljoostes. Eva kaalub šerpa palkamist (külast võttes 25 usd/päev, Kathmandust 15 usd/päev). Dagmari samm on täna samuti raske. Lõunasöök alles kell 14 Chomrongis (2170 m). Oleme kõvasti kõrgust kaotanud. Pikutame soojal kiviterrassil ja teeme mõned venitusharjutused. Nii sääremarjad kui reiepealsed on eelmisest päevast tulivalusad, need hakkasid tunda andma juba poole öö ajal.
Pärast lõunat laskume Chomrongist jõe äärde, et siis tõusta Sinuwasse ööbima. Küla servas veristatakse lammast. Kaks meest hoiavad looma kinni, kolmas ihub kõvera sirbi moodi noa vahedaks ning tõmbab kaelaarteri läbi. Poisike hoiab kaussi, kuhu voolab laia joana helepunane soe veri, samal ajal kui looma jalad veel põgeneda püüdes tõmblevad. Kostab korinat, mehed naeravad laginal.
Teeraja kohale on siin-seal riputatud lillevanikuid oranžide õitega, mida hindu pühamehed linnaski meile pähe puistasid. Käimas on hinduistide tähtsuselt teine püha Nepaalis - õdede-vendade festival. See kestab 5 päeva, aga on pigem perekondlik püha, mitte kogu külaga peetav pillerkaar. Õed-vennad tulevad vanematekoju ja teevad üksteisele kingitusi, loomulikult on töövabad päevad. Giidid ja šerpad muidugi ei puhka, matkatööstus tuuritab täistuuridel kuni hooaja lõpuni, so umbes novembri lõpus-detsembri alguses. Siis läheb ka meie giid Hari oma kodukülla Manaslus ning aitab vanematel riisi- ja hirsipõldudelt vilja koristada ning muid põllutöid teha.
Öömaja Sinuwas. See on sümpaatne põllu- ja hotellipidajate külake 2340 m kõrgusel. Pärast õhtusööki lükatakse teemajaesisel terrassil lauad kokku ja tehakse ruumi, kas tõesti tantsuplatsile? Paar nepaali trummidega kutti löövad rütmi sisse, kohalikud tüdrukud ümisevad kaasa, lapsed plaksutavad käsi ja vilemees vilistab läbilõikavalt kutsudes külarahvast kokku. Matkajad istuvad plasttoolidel terrassi äärtes, küla noored vaipadel maas ja laul läheb lahti. Trummid ja tamburiinid, neidude hele kurguhäälne leelotus, üks teise järel tõusevad noored ühe- ja kahekaupa ning esitavad (ilmselt rahvusliku) tantsunumbri, mis oma käte koreograafia poolest meenutab india tantsu.
Siis kutsutakse ka kahvanäod tantsule ja see on valutavatele jalalihastele päris mõnus lõdvestustreening. Kõigile riputatakse kaela tuttavatest oranžidest lilledest vanikud ja muidugi käib ringi punases kleidis tüdruk kandikuga, kes kogub annetusi. Meil ei ole ka kahju anda. Šõu on naturaalne, ei mingeid muuseumist välja toodud rahvariideid ega liiga püüdlikku traditsionaalsust. Neli sõstrasilmset 1-2 aastast tüüpi löövad samuti paljajalu tantsu. Hirmsasti tahaks neid sülle haarata, meie kõik, neli ema.
 |
| Trepist alla |
 |
| Trepist üles |
 |
| Trepist alla |
 |
| Trepist üles |
