Juustud / Formaggi

Sellist asja nagu juust sa poest osta ei saa - igal juustul on ikka oma nimi. Olen üritanud alati erineva võtta, aga kuidagi ei jõua kõiki variante ära degusteerida. Kitse- ja lambajuustud on enamuses proovimata, ei leia piisavalt väikest tükki, kahjuks mu madalalt arenenud maitse ei talu neid suurtes kogustes. Lambapiimast Pecorino Romano tundus kohustuslik - aga teda jätkus ka väga kauaks. Ricotta ja Mascarpone on üsna sageli menüüs, aga need ei käi päris juustude alla. 

Tekitan endale siia juustugalerii et mitte neid unustada, ja lisan ka jooksvalt juurde kui midagi uut kätte satub. DOP on Denominazione di Origine Protetta ehk kaitstud päritolunimetus. 

Valtellina Casera DOP

Stracchino cremoso

Asiago pressato/fresco

Caciotta

Caciotta Stella Campagnola (valge hallitusega variant)

Crescenza

Mozzarella (lehmapiimast)

Mozzarella di Bufala (pühvlipiimast)

Grana Padano DOP 

Grana Padano DOP (lahtiselt müüdud rustikaalsem variant)

Gorgonzola DOP sficioso (magus)

Parmigiano Reggiano DOP

Pecorino Romano DOP (lambapiimast)

Piattone

Pizzoccheraia

Scamorza fresca

Scamorza affuminata (suitsutatud)

Scimudin

Tomino del boscaiolo

Toma Piemontese DOP

Monte Veronese

PS. 

Bologna enda spetsialiteet polegi juust vaid hoopis vorst - keeduvorst Mortadella. See on vähemalt 20 cm läbimõõduga, aga võib ka palju jämedam olla, puhtast sealihast ja suurte pekitükkidega. Sellest siis lõigatakse paberõhukesi viile ja volditakse need kunstipäraselt võileiva vahele. Antud pakendilt võib lugeda, et see Mortadella on tehtud itaalia sigadest, kes on oma elu viimased 4 kuud ilma antibiootikumideta kasvanud. Rohkem Mortadella-juttu saab siit: https://www.bologna4you.com/post/what-is-mortadella

Tänavakunsti galerii @ Via Pratello

Pratello on üks ägedamaid tänavaid vanalinna läänepoolses osas. Pole küll ametlikult ainult jalakäijate päralt, aga autosid satub siia harva. Sillutis on munakivine integreeritud siledate vankriradadega. Kõik teised tänavakiired, mis keskusest endise linnamüüri poole kulgevad, lõpevad linnaväravaga, aga Pratello lõpeb San Rocco kiriku uksega. Selles kirikus toimusid Napoleoni võimu ajal kõik linna matusetseremooniad - keelati matmine linnas sees ning kõige otsem tee uuele Certosa kalmistule viis just siitkaudu. 

Baarid, kõrtsid, õllekad, vinoteegid, kohvikud ja mis nad kõik on palistavad Via Pratellot kogu tema pikkuses. Piirangute tingimustes on pooled neist oma kaitsevõred alla tõmmanud ja sinna jätnudki, need moodustavad mitmekesise vabaõhu-kunstigalerii, rõõmuks kunstinautlejale kuni muud näitused suletud on. Karvaste ja suleliste salgad kogunevad juba hommikul väheste avatud baaride ette sumisema, õhtupoole koguneb seltskondi rohkem, niikauaks kui baaridest veel välja antakse. Kujutan ette mis elu siin käis suveõhtutel enne pandeemiat.

Laupäevane Taluturg tänavat lõpetava kiriku ees.

Sõltlase dilemmad

Reede, 19. märts.

Nagu juba varem mainisin, kell 18 õhtul lõpetatakse alkoholi müük nii baarides (kus ainult kaasavõtmiseks müüakse) kui Coopides ja Carrefourides. Ma ei arvanud et nii läheb, aga iga päeva kulgedes hakkan oma peakeses kalkuleerima, kas külmkapis olev poolik veinipudel on ikka piisav et õhtu üle elada või peaks enne kuut poes ära käima. Lõunasöögi ajal mõtlen pinevalt, kas toidu kõrvale klaasike võtta oleks OK. Aitab ju seedimisele kaasa. Õhtusöögi kõrvale loomulikult, siin pole midagi mõelda. Tegelikult oleks vaja pikki õhtutunde veel kasutada, et artikkel lõpuni lugeda ja mõni lause töösse juurde kirjutada. Hommikul ei saa nagunii ennast käima enne kella 11. Kaks klaasi veini õhtusöögi kõrvale lööb kerge sumina sisse, ei lase enam keskenduda. Ja tahaks kolmandat. Selle käigus on suur oht sotsmeediasse uppuda. Seejärel enesesüüdistustesse. Paar korda olen ennast teadlikult piinanud ja venitanud väljumisega, et ei jõuaks enne kuut. Et kui pole siis pole, töötan õhtul ja joon teed. See on võimalik aga nõuab vaimujõudu. Natuke lihtsam on ennast petta variandiga, et vein on kapis varuks, aga ma ei pea seda ju avama. Kui hädasti vaja, siis.  

Siis hinnad. Need küll ei aita ennast piirata. Lauaveinid algavad 1,5-eurose liitrise tetrapakiga. Pudeliga alates 2.10 on täiesti normaalne valge itaalia vein. Olen ainult valgete peal - ükskord proovisin punast ja kohe juhtus. Kuna elan üürikorterites, siis kardan diivaneid veiniplekiliseks määrida. Identifitseerin ennast siin vaese tudengina, niiet põhimõtteliselt üle 4 euro pudeli eest ei maksa, valikut on piisavalt ka selles raamistikus. Veiniriiulite skaneerimine poes on täielik nauding - kui kell pole just viie pärast kuus. Alla 2-euroseid vaatan siiski kahtlustavalt - vähemalt sildi disain peab pakkuma elamuse ja näitama tootja pühendumist.  Pildil on stiilinäide minu valikutest: odav ja lihtne aga viisakas valge (oma Emilia-Romagna maakond) - 2.10; Lambrusco Amabile, kohaliku maakonna gaseeritud poolmagus punane - 3.50; Marsala, portveinilaadne itaalia klassika - soodukaga 5.90. 

Täna jälle. On reede õhtu, aga pmst mul ei peaks ju vahet olema. Homme samasugune tööpäev nagu eile. Töötan umbes neljani, siis lähen jooksuringile. Jooksu pealt vaatan aegajalt kella ja arvutan, millal tagasi keerata - kas jõuan duši all ära käia ja enne kuut poodi. Siis, milline pood valida: Coop, Carrefour või Conad, need on kodust enamvähem ühel kaugusel. Pam Local on seni pakkunud kõige soodsama pudeliveini, aga seeb jääb praegusest korterist pisut kaugele. Selline triviaalne olme. No otsustan et on vaja ja jõuan. Coop ja kallis 3.90 vein, kodusest Emilia-Romagna maakonnast. Tulen koju, keeran ukse enda mõtete eest lukku ja peidan võtme ära, panen peale Jüri Pootsmani vanad singlid - ei tea kust selline valik? - ja tõmban korgi pealt. Allkorrusel on külalised ja pidu, piilun sinna vahepeal läbi köögiakna. Mage tunne. Vähemalt ma ei nuta. Ma polegi siin eriti nutnud - midagi on ikka õigesti ka vist. Pudel tühi. 

- Kas seda soigu peaks ikka postitama?

- Ei. Vaatan homme selge peaga üle.

- Panen ikka üles, see on hetke aus jäädvustus. 

- Tead ju küll, need FB postitused veinise peaga, alati on pärast piinlik. Ei pane.

PS. Viis päeva hiljem, 24. märts.

Hommikul külastas muidugi kass aga elasin üle. Nüüd olen neli päeva ilma veinita olnud. Töö vaatamata sellele ei edene. Haa. Täna oli konsultatsioon juhendajaga, see pani mõtted natuke liikuma ja plaanid konkreetsemaks. Kui siis uue pilguga hakkasin seni kirjutatut üle lugema, saabus ahastus - seosetu, küündimatu, mõttetu või kunstlikult ülemõtestatud - tahaks kõik kustutada ja alustada algusest, sama teema ketramine hakkab ka juba ära tüütama. Ma ei saa hakkama. Jõudluskontrolli aastaraamatu küljendamine ongi mulle jõukohane töö, mida ma endast siis arvasin. Õhtul saabus täielik murdumine, täitsa lambist. Panin juba trenniriided ja lükkasin põranda puhtaks et Zoomis teistega koos rõõmsalt tantsuliigutusi teha. Viis minutit üritasin aga valdas täielik tuimus, vajusin diivanile, võtsin jälle arvuti ja üritasin leida mingit mõtet oma töös. Siis langes suur väsimus mu peale ja jäin magama. Ärkasin paar tundi hiljem kottpimedas. Läksin tekki otsima sest külm. Kummardusin et tõsta tekk kastist välja ja siis ilma mingi eelhoiatuseta pisarad purskusid silmadest ja saabus kogu keha krampi tõmbav vappenutt. Suleteki all poolmagasin edasi - see tunne kui ei suuda liigutada, ei taha tuld põlema panna, ei taha süüa kuigi kõht koriseb, tahaks jääda liikumatult sellesse pimedasse kohta igaveseks. Miks ma sündisin.

Ja just sellel hetkel saabus telefonile see sõnum. Müstika. Olen täiesti sõnatu. Loodusteadlased ja füüsikud, pingutage rohkem. Kuidas see võimalik on, mis lained need on, või ruumiomadused.

PPS. 25. märts. 

Mis seal ikka. Tuleb endal natist kinni võtta ja kirjutama hakata. Ise ma seda kõike tahtsin. Ja nii kõvasti tahtsin et reaalselt ronisingi oma mugavast äraolemisest välja. Natuke ebamugavust selle kõige juures on ainult õiglane, ja vajalik. Läheb nagu läheb, tuleb mis tuleb. Olemas on variant võtta akadeemiline puhkus ja lõpetada aasta pärast. Ürita nautida protsessi. Siin ja praegu on unikaalne hetk sinu elus. Blablablaaa.

Lähen toon selle veini kohe hommikul ära, siis ei pea rohkem mõtlema ta peale.

Argipäev

10. märts, kolmapäev

Saabunud on rutiin. Suur osa päevast möödub elutoas diivanil disainisemiootika artikleid tõlkides ja refereerides, vahepeal teen jooksu- või jalutamisringi, käin toidupoes, teen süüa, söön. Kui ilm on päikeseline, eelistan jooksmist, sest siis ei pea maski kandma. E ja K õhtul Zoomis tantsutrennid. Magan halvasti. Korter on üldiselt mõnus, aga õhk keskkütte tõttu väga kuiv. Ühel öösel ärkasin selle peale, et ninast hakkas verd jooksma. Hoian sestpeale ülemist väikest akent pidevalt lahti, kuigi öösiti on väljas ainult paar kraadi sooja. See-eest hommikuti äratab linnulaul.

unepesa

hommikune päikeselaik liigub üle köögipõranda kl 10.30-11.30

tööpesa

Kirikute "kollektsioonis" on mul nüüd umbes 25 erinevat nimetust ja täna sattusin erandlikult ka ühe õigeusu pühakoja peale. Kohe uksel teavitas silt puhtas vene keeles, et telefon tuleb välja lülitada. Ukraina keelt olen ka kuulnud linna peal päris palju. Politsei patrullib mootorratastega parkides ja väljakutel ning valvab et inimesed gruppidesse ei koguneks, vaid ikka hajutatult ja maskides liiguks. Üldiselt on bolognalased korralikud ja tänavad ongi jälle silmatorkavalt tühjad. Pean plaani, et hakkan toitu koju tellima ja ei välju ka enam majast. Siingi on võimalik kultuuriga tutvuda: jälgin kuidas vastasnaabrid (kord mees, kord naine) aknal kõõludes üle siseõue pesu kuivama riputavad, nöörid on kinnitatud liikuvatele rullikutele, kogu kupatust saab siis jaokaupa edasi nihutada, kui uus riidetükk kinnitatud. Seinatagune naaber teeb mingit aeroobikat iga päev kell 13. Üle õue alumises korteris on aegajalt lõbusaid pidusid, kostab laulu ja kitarrimängu, nende juurde saab ka sisse kiigata läbi köögiakna. Keeleõppega tegelen nüüd Alma-TV vahendusel, kust tuleb lõputult itaalia kokandussaateid.

tellisin Capricciosa - sellest jätkus kolmeks toidukorraks