10. märts, kolmapäev
Saabunud on rutiin. Suur osa päevast möödub elutoas diivanil disainisemiootika artikleid tõlkides ja refereerides, vahepeal teen jooksu- või jalutamisringi, käin toidupoes, teen süüa, söön. Kui ilm on päikeseline, eelistan jooksmist, sest siis ei pea maski kandma. E ja K õhtul Zoomis tantsutrennid. Magan halvasti. Korter on üldiselt mõnus, aga õhk keskkütte tõttu väga kuiv. Ühel öösel ärkasin selle peale, et ninast hakkas verd jooksma. Hoian sestpeale ülemist väikest akent pidevalt lahti, kuigi öösiti on väljas ainult paar kraadi sooja. See-eest hommikuti äratab linnulaul.
 |
| unepesa |
 |
| hommikune päikeselaik liigub üle köögipõranda kl 10.30-11.30 |
 |
tööpesa
|
Kirikute "kollektsioonis" on mul nüüd umbes 25 erinevat nimetust ja täna sattusin erandlikult ka ühe õigeusu pühakoja peale. Kohe uksel teavitas silt puhtas vene keeles, et telefon tuleb välja lülitada. Ukraina keelt olen ka kuulnud linna peal päris palju. Politsei patrullib mootorratastega parkides ja väljakutel ning valvab et inimesed gruppidesse ei koguneks, vaid ikka hajutatult ja maskides liiguks. Üldiselt on bolognalased korralikud ja tänavad ongi jälle silmatorkavalt tühjad. Pean plaani, et hakkan toitu koju tellima ja ei välju ka enam majast. Siingi on võimalik kultuuriga tutvuda: jälgin kuidas vastasnaabrid (kord mees, kord naine) aknal kõõludes üle siseõue pesu kuivama riputavad, nöörid on kinnitatud liikuvatele rullikutele, kogu kupatust saab siis jaokaupa edasi nihutada, kui uus riidetükk kinnitatud. Seinatagune naaber teeb mingit aeroobikat iga päev kell 13. Üle õue alumises korteris on aegajalt lõbusaid pidusid, kostab laulu ja kitarrimängu, nende juurde saab ka sisse kiigata läbi köögiakna. Keeleõppega tegelen nüüd Alma-TV vahendusel, kust tuleb lõputult itaalia kokandussaateid.
 |
| tellisin Capricciosa - sellest jätkus kolmeks toidukorraks |
