Uus kuu ja uus korter

Esmaspäev, 1. märts

Täna kolisin sisse oma märtsikuu korterisse. Eelmises pidin asjad kokku pakkima juba eile, üheks vahepealseks ööks võtsin lihtsalt ühe asukoha ja hinna poolest soodsa Airbnb pakkumise. See oli põhimõtteliselt köök lahtikäiva diivanvoodiga, mis lahtises asendis täitis kogu ruumi. Väike trellitatud aken avanes portikusealusele pimedale kõnniteele täpselt möödakäijate pilgu kõrgusel. Hea võrdlusmaterjal nii eelmise kui järgmiste eluasemetega, ei tasu vinguda liialt. Seal ei olnud võimalik magistritööga või üldse millegagi tegeleda, niisiis võtsin pärastlõunal ratta ja valisin kaardilt ühe kaugema, huviäratava nimega tänava, mida otsima sõitsin. 

kas on kusagil maailmas veel Lenini puiestee alles?

Wikipediast saab lugeda, et Bologna on pikalt Itaalia kommmunistliku partei pesapaik olnud ja kommunistid valitsesid linna neljal kümnendil pärast teist maailmasõda, kusjuures Wikipedia jagab neile ainult kiidusõnu. PCI (Partito Comunista Italiano) oli kuni 1970ndateni Itaalia suuruselt teine partei ja läänemaailma suurim kommunistlik partei 2,3 miljoni liikmega. Ka nüüd nägin ühel õhtul vanalinnas kogunemas grupeeringut punaste lippude ja loosungitega, lippudel sirp ja vasar ning täheühend PCI. Polizei oli üritusel silma peal hoidmas, aga kahjuks läks mul tõlkes kaduma, mis oli kogunemise eesmärk. Alates aastast 1991 ametlikult sellist parteid enam ei eksisteeri.

Niisiis veeresin oma ratastega kohvri ja seljakotiga paigast paika nagu kodutu. Huvitav fakt: olen esimest korda elus reisil ratastega kohvriga. Täitsa mugav :) Ausalt, pikk elu ja palju reise seljataga, aga ainult seljakotiga, või selja- ja rattakotiga. Muide paljudel väiksematel lastel on siin koolikotiks värviline ratastega kohver - mu esimene korter asus tupiktänaval, mille lõpus oli algkool, nii sain igal hommikul köögiaknast kooliminevaid lapsi jälgida. Aga täna siis uus korter kogu märtsikuuks - kolmas (katusealune) korrus ajalooliste majade rivis, ilus kitsaste tänavatega linnaosa Saragozza värava lähistel, vaade üle Bologna katuste, puitparkett põrandal, loomulik valgus läbi kahe suurema ja kahe väikese akna. Superluks! Kui toidupoest tagasi tulin, hakkasin ahnelt pildistama seda apetiitset tänavavaadet laskuva päikese valguses. No seansi lõpus sain korralikult sõimata - üks ilmselt kohalik jalutav proua arvas, et tema maja pildistamine on lubamatu ja üldse mis te pildistate siin kogu aeg, ärge pildistage siin koguaeg. No photo, no photo! Kahjuks ma täpselt ei saanud aru, miks prouale fotograafia ei meeldi, itaalia keelega on mul ikka veel kehvasti. Duolingo äpi abil on raske jõuda edasi tasemest "poiss sööb õuna". Maksimum on "poisid söövad minu punast õuna".

vaade katusealuse magamislavatsi väikesest aknakesest

Selle linnaosa kohta võib ajalooraamatust veel lugeda, et kuigi asus linnamüüridest seespool, oli ta keskajal pigem äärelinlik, paljude viletsate tänavatega, millest kõige hullem oli Via Santa Caterina, kus elasid vargad, kriminaalid ja prostituudid. Sealjuures anti prostituutidele aastal 1568 ametlik luba sel tänaval elada ja töötada. Tänava otsas seisva Santa Caterina kiriku ajalugu ulatub tagasi vähemalt 13. sajandisse ja mu katusealuse madala magamistoa laepalgid paistavad sama vanad välja. Naabermajas ja kohe sellest järgmises on kaks kõrtsi, aga need piirangute tõttu hetkel suletud. Bologna linn on alates 4.märtsist "punases": toidukohad saavad tegeleda ainult kaasamüümisega, suuremad poed keerati lukku, õppetöö ülikoolis kolis jälle ainult veebi ning elanikel on keelatud liikuda väljapoole oma kommuuni (Bologna linna) piiridest.

 

mu uus kodutänav, Via Santa Caterina