Uus hingamine

Neljapäev 15. aprill

Kõik on hästi. Bologna on kuulutatud oranžiks tsooniks, st lapsed käivad jälle koolis ja paljud poed on avatud, linn kihab elavalt ja rõõmsalt. (Kaja Kallas räägib oma koroonavalgusfoorist nagu eiteamis leiutisest, Itaalias on selline kasutusel juba eelmisest aastast.) Pärast soojalainet tulid vihmad, mis lõid õhu värskeks ja roheluse vohama. Kastanid õitsevad ja üldse levib selline Eesti maikuu vaib. Maskikandmine tänavatel siiski jätkub niiet ma ei tea ikka veel päriselt, kuidas see linn lõhnab. 

Kõik on hästi. Magistritööga jõudsin niikaugele, et sain ta eelkaitsmiseks esitatud. Juhendaja on enamvähem positiivset tagasisidet andnud. Itaalia õppejõuga jõudsin kokkuleppele, et saan eksami varem ära teha, enne oma kaitsmist. Bakatööde kaitsmise komisjon palus mind ühte tööd oponeerima, olin meelitatud ja seetõttu nõus, kuigi lisakoormust poleks nagu vaja olnud. Minu õnneks oli oponeeritav töö alles väga poolikus seisus ja polnudki palju võimalik midagi kiita või laita, pigem lihtsalt julgustada, arvan et sain täitsa viisakalt hakkama esimese korra kohta. Nende päriskaitsmine on alles juuni algul, selleks ajaks olen oma MA-tööga juba ühel pool (loodetavasti, kopkopkop ja ptüiptüiptüi). Kas peaks mõtlema akadeemilise karjääri peale? 

Parandasin katkise kohvri kileteibi ja tetrapakendist tehtud lahase abil ning kolisin jälle uude korterisse. Selle kirjeldamiseks pole mul sõnu. See on lihtsalt ideaalne. Täna on kolmas hommik siin ja kolmas hommik mil ma tõusen tantsides. Võin lugeda üles need komponendid, millest see ideaal koosneb, aga lisaks on veel see miski, mis paneb sisemiselt naeratama ja tänutundes maani kummardama. Objektiivselt siis: nunnu tänav vanalinna kagunurgas kohe mu jooksupargi kõrval, neljas ehk viimane korrus, vaated lõunasse mägedele ja põhja punastele katustele, 10 akent st külluslikult loomulikku valgust, pisike avatud terrass perfektne hommikusöögiks ja päevitamiseks, puitpõrand, ruumijaotus, sisekujundus, altana. Kui keskajal oli Bolognas moes omale ülikõrgeid torne ehitada, siis altana on väike tänapäevane torn, kõrgem akendega väljaehitus katuse all, mõnikord ka lahtine. Katuseveranda võibolla sobiks ütelda? Magamistoa aknad avanevad kitsale tänavale, lemmikud hetked on õhtul kui avan akna ja tõmban kinni välimised puitribilised aknaluugid ning hommikul kui luugid jälle lahti lükkan - väga Itaalia. 

Luugid lahti! (Kõrgusekartlikele ei soovita)

Hiline hommikusöök terrassil

Vaade altanast, põhja poole

Vaade lõunasse, läbi vihma

Vastasmaja lahtine tornike

Ülestõusmine

Suurele reedele järgneval vaiksel laupäeval jalutan Bologna kalmistule, mis kunagi asutati Certosa külakesse, aga nüüd on linn muidugi järele kasvanud. Linnamüürist umbes 20 min kõndimist ei murra konti, on suviselt päikseline ja 25 kraadi, pikkadel pükstel säärte mahalõikamine oli õige otsus. Kalmistu on ümbritsetud kõrge müüriga, väravast sisenedes satud kõigepealt pompöössesse surnute linna või muuseumisse - uhked kabelid, skulptuurid, bareljeefid, freskod mälestavad Bologna endisi tähtsaid ja rikkaid. Natuke meenutab Buenos Airese kalmistut ja veel mõnda ei mäleta kus. Läbi koridoride kaugemale jalutades lõpevad surnute majad ja algab avamaakalmistu, sorry mu sõnastus, lihtne ja päikeseline, piiratud imeliste küpressidega. 

Kalmistu taga avaneb sulnis pargimaastik, kus pered ja sõpruskonnad ilusat ilma nautimas. Tüdrukud viiekesi jalgratastega kokku sõitnud, piknikutekid murule laotanud ja ennast rinnahoidjaväele koorinud. Kaks sõbrannat joogapoose võtmas. Kes lihtsalt puu all raamatut lugemas. Põhjamaalane st mina muidugi vaatab, et puu vari mingil juhul tema peale ei langeks, ükski päikese poolt välja saadetud kiir ei tohi raisku minna. Võtan varbad paljaks ja naudin oma üksildast piknikku kohvikust kaasaostetud saiakestega (pmst moskva saiad aga tainas ja kreem on omavahel ühendatud mitmel erineval viisil). 

Linna tagasi jalutan mööda kanali serva, mis ühel hetkel laskub asfaldi alla - tänavate all hargneb kanalite võrgustik kogu linna ulatuses, kunagi olid need lahtised transporditeed. Kohas kus kanal maa alla kaob, on ees kaitsevõre suurema sodi kinnipidamiseks. Selle prügi sees on pardimamma omale pesapaiga leidnud, munad munenud ja pojadki välja haudunud. ülestõusmine missugune. Õnneks on pikem objektiiv kaasas, püüan nunnud piilupojad pildile.

Pärast päikeseloojangut lähen luurele lähima suure kiriku juurde, et kas midagi toimub ka. Katoliiklaste suurim püha ikkagi ja kohe ta hakkab tõusma. Õhtune missa ongi just algamas, kirikus on toolid hajutatult paigutatud ja kõigile sisenejatele jagatakse kätte pikad küünlad. Argipäeviti kasutatakse ainult väikseid külgmisi uksi, aga pühade puhul on avatud suur peauks, millest sisse astudes saad postamendile asetatud pühakirjast ka õiged noodid kätte. Kiriku ees platsil on rahvast kõvasti rohkem kui sees, käib lõbus õllelibistamine, kirikuukse ees tulealusel on süüdatud viirukist lõke kõigile nautimiseks. Ühel hetkel väljub protsessioon vaimulikke, lõkke juures loetakse ette palved nende eest, kes on seda soovinud (kui ma ikka õigesti aru sain, nimelt võeti mingist anumast järjest väikesid paberilehti ja loeti sealt midagi maha). Siis süüdatakse samast lõkkest hiigelsuured küünlad ning marsitakse nendega tagasi sisse. Kuulan kohusetundlikult ära kogu kahetunnise missa, tõusen ja istun koos teistega kus vaja, süütan oma küünla kui tuld jagatakse, kustutan kui teised kustutavad, süütan uuesti ja kustutan jälle. Teatud hingelise puhastuse see kõik tõesti esile kutsub, poetan mõned pisarad maski vahele ja longin läbi pimeduse koju tagasi. Jälle üks päev kui ma ei kirjutanud ridagi. Ju siis polnud vaja.

Järgneval pühapäeval, ülestõusmispühal tulen korraks tagasi, et panna korjanduskasti mõned mündid. Õhtusel missal oli see piinlik moment kui poiss käis pika toki otsa riputatud korjanduskotiga ringi ja mul polnud taskus tühjagi - see kripeldav võlatunne on vaja lahendada, end patust puhtaks osta. 

Suur Suvine Reede

Suur Reede, 2.04

Jälle on üks kuu läbi saanud ja mina uude korterisse kolinud. Märts möödus magistritöö kirjutamise tähe all, korter oli kodune ja käisin vähem linna peal. Tööst on kolmandik olemas aga 10 päeva pärast tuleks esitada eelkaitsmisele enamvähem terviklik teos... Bologna ülikoolis algasid uued kursused Semiotics of Memory ja Visual Communication. Ma ei tea veel, kas saan oma õppetulemused siit enne kaitsmist kätte, sellest sõltub kas mind kaitsmisele üldse lubatakse. Esimese eksami, konfliktisemiootikas, sooritasin maksimumpunktidele :) Tuli kirjutada u 4000 sõnane essee - käsitlesin meie Pronkssõduri juhtumit.

Käisin ära sügavas emotsionaalses mustas augus aga ronisin kuidagi välja. Ei, see kõlab nagu ma oleks selles protsessis nagu aktiivne toimija olnud, pigem mind lükati sinna auku, solgutati nats ja siis õngitseti välja jälle. Kes kurat see oli. Mingil hetkel märtsi lõpus avastasin et pole juba neli päeva pmst õue saanud, kui välja arvata mõni kiire prügiviimise- või poering. Võtsin siis kuu viimasel päeval ette jalutuskäigu Villa Ghigi parki, samasse mis veebruaris oli tundunud ilge mudaauguna. Suur kevad lajatas täiega: maapind kuiv ja kõva, vahepeal olid puud lehte läinud, õunapuud, pirnipuud ja aprikoosid õitsemas, metsikud punased tulbid põlluservades, mingid lillade õitega ronitaimed villade seintel, sisalikud vilkalt ronimas mööda sooje kivimüüre. Inimesed olid oma maskid näolt heitnud ja nautisid 24-kraadist soojust. Parim ravi vaimse tervise taastamiseks.

Kolimispäeval tekkis see paratamatu kahetunnine auk välja- ja sissekolimise vahel, veeresin siis oma kohvritega Saragozza värava juures olevasse parki aega parajaks tegema. Hõivasin ühe päikeselise pingi - ja kui mõnus oli jälgida mängivaid lapsi, lugeda iPadis e-raamatut, päevitada ja mõtiskleda. Mõte hakkas hoopis paremini jooksma kui toas diivanil pungestades. (Järgmisel päeval üritasin seda seisundit taasluua, ilma kohvriteta, aga ei tulnud enam nii hästi välja - päike oli juba liiga kuum ja põletas sääri läbi mustade matkapükste, iPad kuumenes üle ja nõudis mahajahutamist. Lühikesi pükse või seelikut mul kaasas pole ega ka sandaale, lootsin kohaliku kaubanduse peale, mis on ikka veel lukus.) Uue korteri poole suundudes eraldus ratastega kohvri küljest lõplikult see pikendatav käepide, mille abil teda järel vedada sai, muidugi täpselt hetkel kui ületasin kolmerealist autoteed. Paar päeva varem oli samal ülekäigurajal üks kutt klouniriietes žongleerimas seni kui autod punase tule ta ootasid, enne autode liikumaminekut käis oma kaabuga siis nende akende alt läbi. Minu poolt pakutud tsirkus raske kohvriga mulle midagi sisse ei toonud kahjuks.

Lugemistuba Villa Cassarini pargis

Uus elamine on täiesti vanalinna südames, aga interjöörilt kaasaegne ja kõigi mugavustega. Kogu sisustus on IKEAst - lauad, öökapid, diivan, vaip, lambid, hoiukarbikesed, lauanõud, noad-kahvlid ja muud köögiriistad, kõik - võid ennast kujutleda mistahes Euroopa linna, ainult itaaliakeelsed raamatud riiulites markeerivad ära kus viibid. Korter asub teisel korrusel, aknad avanevad kahes suunas, aga tänavaid ega taevast neist ei näe vaid jälle seda omapärast kitsaste sisehoovide ja šahtide süsteemi, mis väljast monoliitsetena tunduvate hoonete sisestruktuurides hargneb. Vaated kolmest aknast on sellised:

Villa Ghigi park tundub väga ahvatleva variandina ka tänase päeva veetmiseks, teades et soojalaine on peagi lahkumas. Tuleb oma kevad-talvine garderoob jõuga suvisemaks tuunida.

Pühade ajaks on kehtestatud erireeglid: 3-5. aprillil tohib korra päevas käia külas sõpradel või sugulastel, aga ainult oma omavalitsuse piirides. Väiksemates asulatest on lubatud väljuda, aga mitte maakonnakeskustesse minna. Miskipärast ei ole Suur Reede Itaalias vaba päev, küll aga ülestõusmise teine püha esmaspäeval. 6. aprillist avatakse uuesti üldhariduskoolid, kaubanduse osas ma pole täpselt aru saanud mis toimub. Praegu on lahti ainult apteegid, toidupoed, tubakaärid, lastekaupade- ja sokipoed. Mõni suurem riidepood on ka lahti aga piiranud lintidega ära ala, kus müüakse aluspesu ja sukki-sokke, sealt edasi ei pääse. Ülikool jätkab esialgu distantsil.