Suur Reede, 2.04
Jälle on üks kuu läbi saanud ja mina uude korterisse kolinud. Märts möödus magistritöö kirjutamise tähe all, korter oli kodune ja käisin vähem linna peal. Tööst on kolmandik olemas aga 10 päeva pärast tuleks esitada eelkaitsmisele enamvähem terviklik teos... Bologna ülikoolis algasid uued kursused Semiotics of Memory ja Visual Communication. Ma ei tea veel, kas saan oma õppetulemused siit enne kaitsmist kätte, sellest sõltub kas mind kaitsmisele üldse lubatakse. Esimese eksami, konfliktisemiootikas, sooritasin maksimumpunktidele :) Tuli kirjutada u 4000 sõnane essee - käsitlesin meie Pronkssõduri juhtumit.
Käisin ära sügavas emotsionaalses mustas augus aga ronisin kuidagi välja. Ei, see kõlab nagu ma oleks selles protsessis nagu aktiivne toimija olnud, pigem mind lükati sinna auku, solgutati nats ja siis õngitseti välja jälle. Kes kurat see oli. Mingil hetkel märtsi lõpus avastasin et pole juba neli päeva pmst õue saanud, kui välja arvata mõni kiire prügiviimise- või poering. Võtsin siis kuu viimasel päeval ette jalutuskäigu Villa Ghigi parki, samasse mis veebruaris oli tundunud ilge mudaauguna. Suur kevad lajatas täiega: maapind kuiv ja kõva, vahepeal olid puud lehte läinud, õunapuud, pirnipuud ja aprikoosid õitsemas, metsikud punased tulbid põlluservades, mingid lillade õitega ronitaimed villade seintel, sisalikud vilkalt ronimas mööda sooje kivimüüre. Inimesed olid oma maskid näolt heitnud ja nautisid 24-kraadist soojust. Parim ravi vaimse tervise taastamiseks.
Kolimispäeval tekkis see paratamatu kahetunnine auk välja- ja sissekolimise vahel, veeresin siis oma kohvritega Saragozza värava juures olevasse parki aega parajaks tegema. Hõivasin ühe päikeselise pingi - ja kui mõnus oli jälgida mängivaid lapsi, lugeda iPadis e-raamatut, päevitada ja mõtiskleda. Mõte hakkas hoopis paremini jooksma kui toas diivanil pungestades. (Järgmisel päeval üritasin seda seisundit taasluua, ilma kohvriteta, aga ei tulnud enam nii hästi välja - päike oli juba liiga kuum ja põletas sääri läbi mustade matkapükste, iPad kuumenes üle ja nõudis mahajahutamist. Lühikesi pükse või seelikut mul kaasas pole ega ka sandaale, lootsin kohaliku kaubanduse peale, mis on ikka veel lukus.) Uue korteri poole suundudes eraldus ratastega kohvri küljest lõplikult see pikendatav käepide, mille abil teda järel vedada sai, muidugi täpselt hetkel kui ületasin kolmerealist autoteed. Paar päeva varem oli samal ülekäigurajal üks kutt klouniriietes žongleerimas seni kui autod punase tule ta ootasid, enne autode liikumaminekut käis oma kaabuga siis nende akende alt läbi. Minu poolt pakutud tsirkus raske kohvriga mulle midagi sisse ei toonud kahjuks.
 |
| Lugemistuba Villa Cassarini pargis |
Uus elamine on täiesti vanalinna südames, aga interjöörilt kaasaegne ja kõigi mugavustega. Kogu sisustus on IKEAst - lauad, öökapid, diivan, vaip, lambid, hoiukarbikesed, lauanõud, noad-kahvlid ja muud köögiriistad, kõik - võid ennast kujutleda mistahes Euroopa linna, ainult itaaliakeelsed raamatud riiulites markeerivad ära kus viibid. Korter asub teisel korrusel, aknad avanevad kahes suunas, aga tänavaid ega taevast neist ei näe vaid jälle seda omapärast kitsaste sisehoovide ja šahtide süsteemi, mis väljast monoliitsetena tunduvate hoonete sisestruktuurides hargneb. Vaated kolmest aknast on sellised:
