Suurele reedele järgneval vaiksel laupäeval jalutan Bologna kalmistule, mis kunagi asutati Certosa külakesse, aga nüüd on linn muidugi järele kasvanud. Linnamüürist umbes 20 min kõndimist ei murra konti, on suviselt päikseline ja 25 kraadi, pikkadel pükstel säärte mahalõikamine oli õige otsus. Kalmistu on ümbritsetud kõrge müüriga, väravast sisenedes satud kõigepealt pompöössesse surnute linna või muuseumisse - uhked kabelid, skulptuurid, bareljeefid, freskod mälestavad Bologna endisi tähtsaid ja rikkaid. Natuke meenutab Buenos Airese kalmistut ja veel mõnda ei mäleta kus. Läbi koridoride kaugemale jalutades lõpevad surnute majad ja algab avamaakalmistu, sorry mu sõnastus, lihtne ja päikeseline, piiratud imeliste küpressidega.
Kalmistu taga avaneb sulnis pargimaastik, kus pered ja sõpruskonnad ilusat ilma nautimas. Tüdrukud viiekesi jalgratastega kokku sõitnud, piknikutekid murule laotanud ja ennast rinnahoidjaväele koorinud. Kaks sõbrannat joogapoose võtmas. Kes lihtsalt puu all raamatut lugemas. Põhjamaalane st mina muidugi vaatab, et puu vari mingil juhul tema peale ei langeks, ükski päikese poolt välja saadetud kiir ei tohi raisku minna. Võtan varbad paljaks ja naudin oma üksildast piknikku kohvikust kaasaostetud saiakestega (pmst moskva saiad aga tainas ja kreem on omavahel ühendatud mitmel erineval viisil).
Linna tagasi jalutan mööda kanali serva, mis ühel hetkel laskub asfaldi alla - tänavate all hargneb kanalite võrgustik kogu linna ulatuses, kunagi olid need lahtised transporditeed. Kohas kus kanal maa alla kaob, on ees kaitsevõre suurema sodi kinnipidamiseks. Selle prügi sees on pardimamma omale pesapaiga leidnud, munad munenud ja pojadki välja haudunud. ülestõusmine missugune. Õnneks on pikem objektiiv kaasas, püüan nunnud piilupojad pildile.
Pärast päikeseloojangut lähen luurele lähima suure kiriku juurde, et kas midagi toimub ka. Katoliiklaste suurim püha ikkagi ja kohe ta hakkab tõusma. Õhtune missa ongi just algamas, kirikus on toolid hajutatult paigutatud ja kõigile sisenejatele jagatakse kätte pikad küünlad. Argipäeviti kasutatakse ainult väikseid külgmisi uksi, aga pühade puhul on avatud suur peauks, millest sisse astudes saad postamendile asetatud pühakirjast ka õiged noodid kätte. Kiriku ees platsil on rahvast kõvasti rohkem kui sees, käib lõbus õllelibistamine, kirikuukse ees tulealusel on süüdatud viirukist lõke kõigile nautimiseks. Ühel hetkel väljub protsessioon vaimulikke, lõkke juures loetakse ette palved nende eest, kes on seda soovinud (kui ma ikka õigesti aru sain, nimelt võeti mingist anumast järjest väikesid paberilehti ja loeti sealt midagi maha). Siis süüdatakse samast lõkkest hiigelsuured küünlad ning marsitakse nendega tagasi sisse. Kuulan kohusetundlikult ära kogu kahetunnise missa, tõusen ja istun koos teistega kus vaja, süütan oma küünla kui tuld jagatakse, kustutan kui teised kustutavad, süütan uuesti ja kustutan jälle. Teatud hingelise puhastuse see kõik tõesti esile kutsub, poetan mõned pisarad maski vahele ja longin läbi pimeduse koju tagasi. Jälle üks päev kui ma ei kirjutanud ridagi. Ju siis polnud vaja.
Järgneval pühapäeval, ülestõusmispühal tulen korraks tagasi, et panna korjanduskasti mõned mündid. Õhtusel missal oli see piinlik moment kui poiss käis pika toki otsa riputatud korjanduskotiga ringi ja mul polnud taskus tühjagi - see kripeldav võlatunne on vaja lahendada, end patust puhtaks osta.
