La confessione

Viimased neli nädalat neljandal korrusel kulgesid kõrgendatud meeleolus, seetõttu tarbisin ainult mullidega jooke. Ja ma ei korranud ennast :) Mitte uhkusega aga confessione pärast tuleb poolteist tühja pudelit siia veel juurde mõelda. 

Kes kõndimise eest palka maksaks?

Lemmiktegevuseks jääb ikkagi kõndimine. Pühapäeva hommikul sõitsin Riminisse (1,5 tundi), kus on Bologna ülikooli kolledž nagu ka Ravennas, aga eelkõige on see tohutu pikk kuurort Aadria mere ääres. Kaalusin ka Firenze trippi, aga mõte järjekordsetest kirikutest tekitas iivelduse. Mere äärde, mere äärde! Rimini on Fellini sünnilinn ja üleskasvamise paik. Raudteejaamas tuleb valida, kas hakkad kõndima kuurordi või vanalinna poole, mõlemat korraga ei saa. Alustasin kuurordist ja imposantsest Il Grand Hotel'ist, mis olla ka Fellini filmides tegelaseks olnud ja tõesti vaatamisväärsus omaette, eriti sellisel kõrge taevaga päikeselisel pühapäevahommikul, kui kajakate suured selged varjud aeglaselt üle hotelli säravvalge fassaadi libisevad. Istusin aias ja jalutasin terrassil kujutledes kuidas õhtutualettides külastajaid siin pimeduse saabudes end vahuveinist purju joovad ja tantsivad pööraseid tantse kuni päikesetõusuni. 

Järgmiseks võtsin ette pool tundi liikumatut lebamist sadama kõrval liivaranna alguses. Ja siis põhitöö kallale - kõndida mööda veepiiri varbad vees väikesed vahused lained üle libisemas, silmapiiri poole niikaugele kui unistus kannab. Kandis oma poolteist tundi, aga mingit lõppu sellel rannal ei paistnud olevat. Igaksjuhuks kontrollisin oma asukohta ja taipasin pettumusega et ühel hetkel pean ikkagi tagasi pöörama. Küpsetasin siis tagasiteel teist külge, jahe tuul keerutas surfareid ja liiva niiet alles õhtul kodus taastudes sain aru et päikeslaks oli ikka korralik. Planeeritud rongist jäin maha, võtsin jaamast pileti järgmisele ja et aega parajaks teha vaatasin ka Rimini vanalinna kiire marsiga üle. Seal täiesti teine vibe, rahulik tuuletu siestameeleolu. 

Õhtuks jälle tagasi Bolognas. Peakatedraali ees lookles pikk järjekord sissepääsu oodates - Madonna di San Luca imettegev ikoon oli linna toodud ja katedraali vaatamiseks välja pandud. Noh, ma juba käisin seda imet vaatamas kohapeal San Luca kirikus, see kuhu viis pikk tõus mööda arkaadidealust kõnniteed. 

Esmaspäeval jätkasin turisti raske tööga. Viimane päev Itaalias - tuleb korrata parimaid palasid ja teha mis tegemata jäänud. Kohv lemmikpiazzal. Pirukad lemmikpagariärist. Veel fotosid lemmiktänavatelt. Tegemata oli üks korralik shoppamine - õhtupooliku pühendasin kaubandusele. Ja siis pakkima. 

avalik rand

ja nii edasi kümneid kilomeetreid

hotellide erarannad enne hooaja algust

siesta

Rimini vanalinna peaväljak

Tudengist tagasi turistiks

Reedel oli mu viimane loeng Bologna ylikoolis. Kokkuleppel õppejõuga kirjutasin ka essee varem valmis, sellele järgneb hiljem suuline eksam. Kursus oli visuaalne communikatsioon ja kirjutasin samal teemal, mida käsitlen magistritöös - kusagilt graafilise disaini, 'roheliste' brändide ja semiootika kokkupuutekohast. Veel on vaja kirjutada eksami-essee mälu semiootika kursusel, millele samuti järgneb suuline aruandmine. Selle kursuse fookus oli arhitektuuripärandil ja monumentidel, mis muutuvates poliitilistes oludes probleemseks osutuvad. Kuidas mälu konstrueeritakse ja resemiotiseeritakse, kuidas unustus toimub. Itaalias on probleem Mussolini aegsete ilusate fašistlikku ideoloogiat kandnud hoonetega. Mõtlesin et kirjutan Narva unustusest, kuna pronkssõdurist ja Maarjamäest on terve raamat ilmunud hiljuti yhe Itaalia semiootiku sulest, kes Eestis oma magistrikraadi tegi.

Lahkumine läheneb vääramatu jõuga. Tegin oma valiku - ma ei ava neil viimastel päevadel oma magistritöö faili, vaid panen täiega turisti. Sõidan Ravennasse ilmakuulsaid mosaiike vaatama ja mere äärde. Lennukis loen oma töö yle ja kui ei tundu piisav, siis võtan lihtsalt akadeemilise. Mul pole põhjust kiirustada. Suurem on tõenäosus, et kirjutan järgneva aasta jooksul töö valmis, kui et satun Ravennasse. Otsus tehtud, hakkas kohe kergem, süda ei rapsinud õhtul enne uinumist. Võtsin laupäeva hommikuks pileti Ravennasse, tund ja veerand rongisõitu ja kohal. Rentisin ratta, väntasin mere äärde, rand on linnast 10 km, vastutuulega 40 min sõitu, tagasi vähem. Iga pedaalivajutus kinnitas kui õige otsus see oli. Vabadus, maskivabadus, tuul ja paike. Puhkus par excellence. Meri oli kylm, rand tyhi ja tuuline, aga liiv paljaste taldade all juba kuumas.

Ega kaua seal tuule käes ei olnudki vaja passida, sain oma laksu katte ja kihutasin tagasi, sest UNESCO kultuuripärand ootas kindlatel ettebroneeritud kellaaegadel - viis roomaaegsete värviliste mosaiiklagedega kirikut ja kabelit. Oli muljetavaldav, aga Sitsiilias nähtud rooma villa vastu vist ikka ei saa. Kuigi need rohelised toonid lummasid ikka kyll ja see mastaapsus, millised suured pinnad nii pisikeste kivitykkidega peenelt läbi maalitud. Skulptuurid ja raidkirjad esimesest sajandist tekitasid samuti veidra kummastuse. Mis Eestis esimesel sajandil toimuski? Siis veel Dante Alighieri haud, kohvik, kiire shopping. Ravenna on armas väike linnake klassikalise jalakäijate tsooniga vanalinnas, mis parastlõunal inimestega tihedalt täitus. Lihtsalt nautida seda kulgemist rõõmsas Itaalia turistide voolus, muid keeli praktiliselt ei kuulnud.

ja kõik see ilu on laotud pisikestest pusletykikestest.

a see on piiskop Massimiliano
puhtast elevandiluust troon 6. sajandist

Dante hauakabel.
Sel aastal möödub 700 a Dante surmast,
seda nad tähistavad üsna suurelt.

Rong jõudis nyyd Bolognasse tagasi, näeb välja nagu suurlinn. Terve tee nuttis, halas, nuuksus, manas üks neiu vaguni tagaotsas valjuhäälselt oma telefoni. Vaatab kuhu homme valjasõidu teeb. Kas suurlinna Firenzesse või suur-kuurorti Riminisse, mereäärde jälle.

Esimene mai ja lähenev lahkumine

Pühapäev, 2. mai

Ostsin tagasilennu pileti juba kaks nädalat tagasi ära ja kohe hakkas kahju, et tuleb lahkuda. Iga päev siin on nüüd järjest väärtuslikum. Nii oma kirjatöö jaoks kui üldse. Käin jälle poodides mõttega, et peaks lastele kingitusi viima. 

Reede õhtul tegin tiiru linna peal et mingeid märke volbripidustustest leida, kuid see on ilmselt rohkem Saksa värk ja Bolognas teemaks ei ole. Aga, kuna oli esimene nädalavahetus, kus välikohvikud tohtisid jälle tegutseda, sumises kogu linn ikkagi väga piduses meeleolus ja vabu laudu leida polnud lihtne. Minu probleem see polnud sest olingi jalutamise ja vaatlemise peal väljas. Panin selga oma suure TARTU kirjaga pusa lootes et keegi astub ligi ja kõnetab eesti keeles :) Aga ei midagi... 

Eile oli esimene mai ja olles nüüd mõistnud selle linna kommunistlikku meelsust, läksin otsima märke töörahva meeleavaldustest. Tähistamine oli siiski tagasihoidlik võrreldes 25. aprilli Liberazione pidustustega, mil meenutati 1945. aastal fašismi üle saavutatud võitu ja partisanide vapraid tegusid. (25. aprilli pildid panin Google fotodesse üles).

Pratello tervitab 1. mail kõiki töösipelgaid!

Kutsung töörahva koosolekule

Täna oli ilus päev. Juba enna õhtut hakkas kahju, et ta läbi saab. Oleks võinud veel venitada. Nüüd ei raatsi magama jääda sest järgmine hetk on ju esmaspäev. Pärast laupäevaõhtust vihma oli õhk hommikul eriliselt värske ja taevas pilvitu. Oli kohe selline tunne et peaks üle pika aja ühe hommikujooksu tegema. Pärast siis videoseanss kodustega. Kui pole mingi viis päeva neid näinud, siis hakkab siuke ebareaalne tunne jälle ligi hiilima, nagu elaks kusagil teisel planeedil. Et kas see olen ikka mina kes siin keskaegsetel tänavatel ringi hulgub või kes see mina üldse on. Hing nagu hakkaks ihust eralduma. Kas on veel mingi elu peale selle siin olemas ja kas on mingi mõte kummalgi neist. Ühesõnaga, teraapiline seanss aitas jalad jälle maapeale.

Enne õhtut käisin veel korra oma pargis, oli vaja pildistada neid roosade õitega kastaneid. No tark ikka et hommikul jooksu ära tegin, soe pühapäev oli parki kokku toonud enamvähem kogu linna. Inimmassid voolasid vastu kui pargile lähenesin, mõtlesin, et mingi üritus on just lõppenud. Aga need olid lihtsalt need, kes ei leidnud enam muruplatsil vaba kohta, kuhu ennast maha laotada. Ma ka ei leidnud, ronisin oma elevandiluust torni tagasi ja istusin linna kohale aknalauale jalgu kõlgutama. (Ja tegelema põhitegevusega, millest ma olen juba üsna tüdinud.) 

Kastanid Margherita pargis möllavad täiega

Huvitav mis värvi kastanimunad tulevad?

Päeva jooksul valgus kogu linn parki