Tudengist tagasi turistiks

Reedel oli mu viimane loeng Bologna ylikoolis. Kokkuleppel õppejõuga kirjutasin ka essee varem valmis, sellele järgneb hiljem suuline eksam. Kursus oli visuaalne communikatsioon ja kirjutasin samal teemal, mida käsitlen magistritöös - kusagilt graafilise disaini, 'roheliste' brändide ja semiootika kokkupuutekohast. Veel on vaja kirjutada eksami-essee mälu semiootika kursusel, millele samuti järgneb suuline aruandmine. Selle kursuse fookus oli arhitektuuripärandil ja monumentidel, mis muutuvates poliitilistes oludes probleemseks osutuvad. Kuidas mälu konstrueeritakse ja resemiotiseeritakse, kuidas unustus toimub. Itaalias on probleem Mussolini aegsete ilusate fašistlikku ideoloogiat kandnud hoonetega. Mõtlesin et kirjutan Narva unustusest, kuna pronkssõdurist ja Maarjamäest on terve raamat ilmunud hiljuti yhe Itaalia semiootiku sulest, kes Eestis oma magistrikraadi tegi.

Lahkumine läheneb vääramatu jõuga. Tegin oma valiku - ma ei ava neil viimastel päevadel oma magistritöö faili, vaid panen täiega turisti. Sõidan Ravennasse ilmakuulsaid mosaiike vaatama ja mere äärde. Lennukis loen oma töö yle ja kui ei tundu piisav, siis võtan lihtsalt akadeemilise. Mul pole põhjust kiirustada. Suurem on tõenäosus, et kirjutan järgneva aasta jooksul töö valmis, kui et satun Ravennasse. Otsus tehtud, hakkas kohe kergem, süda ei rapsinud õhtul enne uinumist. Võtsin laupäeva hommikuks pileti Ravennasse, tund ja veerand rongisõitu ja kohal. Rentisin ratta, väntasin mere äärde, rand on linnast 10 km, vastutuulega 40 min sõitu, tagasi vähem. Iga pedaalivajutus kinnitas kui õige otsus see oli. Vabadus, maskivabadus, tuul ja paike. Puhkus par excellence. Meri oli kylm, rand tyhi ja tuuline, aga liiv paljaste taldade all juba kuumas.

Ega kaua seal tuule käes ei olnudki vaja passida, sain oma laksu katte ja kihutasin tagasi, sest UNESCO kultuuripärand ootas kindlatel ettebroneeritud kellaaegadel - viis roomaaegsete värviliste mosaiiklagedega kirikut ja kabelit. Oli muljetavaldav, aga Sitsiilias nähtud rooma villa vastu vist ikka ei saa. Kuigi need rohelised toonid lummasid ikka kyll ja see mastaapsus, millised suured pinnad nii pisikeste kivitykkidega peenelt läbi maalitud. Skulptuurid ja raidkirjad esimesest sajandist tekitasid samuti veidra kummastuse. Mis Eestis esimesel sajandil toimuski? Siis veel Dante Alighieri haud, kohvik, kiire shopping. Ravenna on armas väike linnake klassikalise jalakäijate tsooniga vanalinnas, mis parastlõunal inimestega tihedalt täitus. Lihtsalt nautida seda kulgemist rõõmsas Itaalia turistide voolus, muid keeli praktiliselt ei kuulnud.

ja kõik see ilu on laotud pisikestest pusletykikestest.

a see on piiskop Massimiliano
puhtast elevandiluust troon 6. sajandist

Dante hauakabel.
Sel aastal möödub 700 a Dante surmast,
seda nad tähistavad üsna suurelt.

Rong jõudis nyyd Bolognasse tagasi, näeb välja nagu suurlinn. Terve tee nuttis, halas, nuuksus, manas üks neiu vaguni tagaotsas valjuhäälselt oma telefoni. Vaatab kuhu homme valjasõidu teeb. Kas suurlinna Firenzesse või suur-kuurorti Riminisse, mereäärde jälle.