Pühapäev, 2. mai
Ostsin tagasilennu pileti juba kaks nädalat tagasi ära ja kohe hakkas kahju, et tuleb lahkuda. Iga päev siin on nüüd järjest väärtuslikum. Nii oma kirjatöö jaoks kui üldse. Käin jälle poodides mõttega, et peaks lastele kingitusi viima.
Reede õhtul tegin tiiru linna peal et mingeid märke volbripidustustest leida, kuid see on ilmselt rohkem Saksa värk ja Bolognas teemaks ei ole. Aga, kuna oli esimene nädalavahetus, kus välikohvikud tohtisid jälle tegutseda, sumises kogu linn ikkagi väga piduses meeleolus ja vabu laudu leida polnud lihtne. Minu probleem see polnud sest olingi jalutamise ja vaatlemise peal väljas. Panin selga oma suure TARTU kirjaga pusa lootes et keegi astub ligi ja kõnetab eesti keeles :) Aga ei midagi...
Eile oli esimene mai ja olles nüüd mõistnud selle linna kommunistlikku meelsust, läksin otsima märke töörahva meeleavaldustest. Tähistamine oli siiski tagasihoidlik võrreldes 25. aprilli Liberazione pidustustega, mil meenutati 1945. aastal fašismi üle saavutatud võitu ja partisanide vapraid tegusid. (25. aprilli pildid panin Google fotodesse üles).
 |
| Pratello tervitab 1. mail kõiki töösipelgaid! |
 |
| Kutsung töörahva koosolekule |
Täna oli ilus päev. Juba enna õhtut hakkas kahju, et ta läbi saab. Oleks võinud veel venitada. Nüüd ei raatsi magama jääda sest järgmine hetk on ju esmaspäev. Pärast laupäevaõhtust vihma oli õhk hommikul eriliselt värske ja taevas pilvitu. Oli kohe selline tunne et peaks üle pika aja ühe hommikujooksu tegema. Pärast siis videoseanss kodustega. Kui pole mingi viis päeva neid näinud, siis hakkab siuke ebareaalne tunne jälle ligi hiilima, nagu elaks kusagil teisel planeedil. Et kas see olen ikka mina kes siin keskaegsetel tänavatel ringi hulgub või kes see mina üldse on. Hing nagu hakkaks ihust eralduma. Kas on veel mingi elu peale selle siin olemas ja kas on mingi mõte kummalgi neist. Ühesõnaga, teraapiline seanss aitas jalad jälle maapeale.
Enne õhtut käisin veel korra oma pargis, oli vaja pildistada neid roosade õitega kastaneid. No tark ikka et hommikul jooksu ära tegin, soe pühapäev oli parki kokku toonud enamvähem kogu linna. Inimmassid voolasid vastu kui pargile lähenesin, mõtlesin, et mingi üritus on just lõppenud. Aga need olid lihtsalt need, kes ei leidnud enam muruplatsil vaba kohta, kuhu ennast maha laotada. Ma ka ei leidnud, ronisin oma elevandiluust torni tagasi ja istusin linna kohale aknalauale jalgu kõlgutama. (Ja tegelema põhitegevusega, millest ma olen juba üsna tüdinud.)
 |
| Kastanid Margherita pargis möllavad täiega |
 |
| Huvitav mis värvi kastanimunad tulevad? |
