Kerman

Varahommikune buss viib Yazdist Kermanisse 5 tunniga. LP-st oleme välja valinud hotelli Akhavan ning taksod toovad treppi. Maja on tihedalt täis itaallasi, aga kuidagi orgunnitakse ka meile 4 tuba. Õhtu möödub linna peal ja bazaaril patseerides. Palju noori inimesi, energiline, pulbitsev linn, suurlinna ambitsioonidega. Bazaaril on tore toidutänav, proovime mooruspuu marju 10 000 IR/kilo. Ka siin on endisest hamamist saanud teemaja – muidugi istume maha. Tee ja vesipiip õunakooretubakaga. Kohalike meeste seas on populaarne magustoit, mis meenutab suhkruvett väikeste valgete tärklise- või želatiiniklimpidega. Ostame ka ühe kausikese selle ollusega – maitseb üsna ilge. Uhke karavansarai, mille restauraatorid on juba jõudnud ära rikkuda. Imeilusad pakutrükis mustritega laudlinad – üks neist rändab Tartusse meie verandale.

Järgmisel hommikul pool 9 on taksod ukse ees. Plaanis meil päev Kermani ümbruses eesmärgiga jõuda kõrbesse päikeseloojangut vaatama. Meie soov oli ka kõrbes üks öö veeta telkides, nagu soovitas meie LP, kuid selle mõtte laitsid hotelliomanikest vennad maha – ajad on muutundud ja Afganistani piiri poole ei soovitata sõita. Eelmisel aastal oli selles piirkonnas röövitud kaks Euroopast pärit turisti. Siin käib narkootikumise salakaubavedu Afganistanist ja selle äri hammasrataste vahele ei maksa võõral näppu torgata.

Peatus 1. REYAN - 1000 aastat vana kindluslinn
Peatus 2. Mingi ilusa aiaga hoonekompleks, otsustame vaadata seda vaid väljastpoolt ja teeme puu all arbuusisöömispikniku.
Peatus 3. Kuulsa sufi derviši mausoleum. Samas tore teemaja, kus võtame baklazaanisupi jogurti ja kreeka pähklitega.
4. Pikk tee kõrbesse KALUTS. Kuumust ca 40 kraadi. Ronime tuulest vormitud küngaste taha taksojuhtide nägemisulatusest välja ning koorime oma valged ihud päikesele võtmiseks.
Loojanguni on veel aega. Algab ilus liivatorm, mis muudab maastiku eriti ruumiliseks kuid orienteerumise raskeks. Leiame kuidagi taksod üles ja jätkame tuuriga, teele jääb vana lagunenud karavansarai, kaubateede ristumiskoht väikese oaasi servas. Oaasis sulnis külaidüll palmide, kitsede ja pühakunäoga vanamehega.

Ööbuss Bandar-Abbasi, Pärsia lahe äärde.

Reyan.

Kõrb algab siin.

Liivatorm.

Karavanserai jäänuk.

Pühak kitsetallega.

Buss Yazd – Kerman 110 000 IR (VIP buss 140 000)

1,5 l pudelivesi  10 000 IR

Kanakebab riisiga + Sprite 90 000 IR

Hotell Akhavan Kermanis 40 eur/kahene tuba

Õhtusöök hotellis 200 000 IR

Päev 2 taksoga Kermani ümbruses 60 eur

Buss Kerman – Bandar-Abbas 260 000 IR

Yazd

Hommik Isfahanis. Saunamuuseum ehk hamam, mis töötas veel 20 a tagasi avaliku saunana. Lisaks sinistes toonides mosaiikidele on säilinud vanad pärsia seinamaalingud islamieelsest ajast. Taksoga teise jalakäijate silla juurde. Silla all laulab kohalik trubaduur midagi kurba. On reede, iraanlaste puhkepäev. Neljapäev oli poolik tööpäev ja õhtul kogunesid perekonnad Imaami väljakule piknikku pidama, kaasas vaibad, toidud, toidunõud. Kogu suure väljaku murupind sai vaipadega kaetud. Täna, reedel näeme sama jõeäärsetes hästi haljastatud ja holdatud parkides, jalutades piki jõeäärt kesklinna poole tagasi. Põikame vaiksetesse elurajoonidesse - kuivanud kanali äärne on tardunud, suured puud, lilled, üksikud jalutajad.

Taksoga bussijaama. Viimane buss väljub kl 13 ja on välja müüdud. Taksoga teise bussijaama - buss läheb poole tunni pärast, kõik laabub. Neli tundi sõitu ja meid pannakse maha suure tee ääres, jälle. Aga taksod juba ootavad et viia meid Yazdi savist vanalinna otse hotelli ukse ette – eriti libe kulgemine. Seekord 5 euri öö dormitooriumi rauast naridel, hommikusöök hinnas.

Õhtul saame absoluutse ilu elamuse: vaade päikeseloojangule ühe savimaja katuselt Yazdi vanalinnas. Tuuletornide mets, mošeed ja minaretid, usklikke lauldakse kokku õhtusele palvusele. Muutuv valgus, kuldselt hõõguv savilinn, süttivad tuled, pilti raamivad lillakad mäeahelikud silmapiiril.

Järgmine päev on pühendtud TUULELE, VEELE ja TULELE. 

Traditsionilise iraani maja muuseum. Hoone on väljastpoolt nagu punane savikindlus kõrgete müüridega, ilma akendeta. Sisse pääseb väikesest kuid tugevast puidust uksest, millel on kaks erineva kõlaga koputit - üks meestele ja teine naistele. Kui külla tuleb meesterahvas, siis koputab ta meeste koputiga ja uksele vastu tuleb peremees. Kui kostab naistekoputi heli, tuleb uksele vastu perenaine. Läbi kitsa vahekägu pääseb avarasse sisehoovi, mille keskel madal bassein. Otse basseini kohale on ehitatud puidust lavats,  millel lesides saab palaval ajal nautida veepinnalt õhkuvat jahedust. Kõik hoone aknad avanevad sisehoovi. Erinevatesse tubadesse pääseb eri ustest sisehoovis. Hoone nurkades kõrguvad korstnataolised kõrged ehitised e TUULETORNID, mis konstrueeritud nii, et justkui "imevad" mööduva tuulehoo endasse ning juhivad selle mööda ventilatsioonišahti alla ja siis sisehoovi ning hoone ruumidesse ringlema. Tuuletorni all seistes on tõmme hästi tunda. Vesi tuleb majja maa-aluse ühisveevärgi kaudu, sügavale keldrisse viiva trepi lõpus on veereservuaar, kust tuuakse vett üles kööki ning mis samas toimib ka jahekambrina.

NAKHL. Mitmes linnas kusagil väljakul oleme näinud imeliku puidust hiigeltilga kujulist sõrestikku, mis toetub kandepalkidele. Saame teada, et see on nakhl, mis sümboliseerib kandetooli,  millega Hussein, Prohvet Muhamedi tütrepoeg, lahinguväljalt ära kanti pärast hukkumist Karbala lahingus. Šiiitidele väga oluline sümbol.

Nakhl

VEEMUUSEUMIS saame ülevaate Yazdi ühisveevärgist, mis saab alguse linna ümbritsevates mägedest. Kilomeetrite pikkused käsitsi kaevatud maa-alused kanalid mägedest linnani, mis lõpuks toovad vee iga maja keldrisse. Keldris on jahutusruumid ja lumesahver - jahe ruum, kuhu talvel kogutakse lund, mis hoiab temperatuuri veelgi madalamal ja pikendab jaheruumi jahedust kevadel. Igas linnaosas on üks suur reservuaar varuvee hoidmiseks, kaetud sibulja kupliga ja ümbritsetud 4-5 tuuletorniga. Tuuletornid annavad Yazdile iseloomu ja kujundavad maastiku, mis avaneb katusele tõustes. Papa sõbruneb giidiga, kas on endine veevärgi insener ja teenib muuseumis 300 euri kuus. Jutuajamise lõpetuseks küsib Papa – Mis on sinu elus kõige suurem probleem praegu? – Muret teeb see, et noorem poeg ei tule arvutist välja, kogu vaba aeg ainult arvuti ja arvuti. – Maailm on ikka üksjasama igal pool.

Kui lõunane kuumus muutub talumatuks, sulgevad kaupmehed tänavatel oma ärid ja meie otsime varju hotelli sisehoovis. Aga õhk siin ei liigu – selle muidu traditsioonilise maja tuuletornid on hävinud.

Pärast lõunauinakut otsime üles kuulsa TULETEMPLI, zorotraistide pühapaiga, kus põleb igavene tuli. Veidi linnast väljas asuvad VAIKUSE TORNID, künkad mille tipus ringina laotud müüri äärde tulid või toodi zorotraistid surema. Surijaid jälgis vaimulik, oluline oli vaadata, kas kaarnad nokivad lahkunul esimesena välja parema või vasaku silma. Kui parema, siis läks lahkunu hing taevasse, kui vasaku, siis põrgusse. Keskel on praegugi alles suur auk, kus hoiti lõket alati põlemas.

Päike hakkab loojuma, teise torni juurest alla ronides ongi pime. Hääletame juhusliku auto peale, kesklinna tagasi. Hääletajad võetakse ka linnas lahkelt peale lisaraha teenimise sooviga, lepime autosse istudes summas kokku. 

Hotelli õuel võtab päeva teema kokku TULIVESI - seekord sipelgapiiritusest segatud kokteil.

Vaikuse tornid

Isfahan

"Abbas on suurim, aga Bandar-Abbas on suurem veel." – Papa tänane huumorinurk. Abbas on nimelt see, kes annab meile me igaõhtuse alkoholiannuse siin kuiva seaduse maal. Esimesel õhtul Isfahanis jõlkus osa grupist imelise arkaadidega silla peal ja all, kaunilt valgustatud ja üldse kena. Jõesäng silla all oli lai ja madal ning praegusel aastaajal täielikult kuivanud. Milleks üldse sild? Samal ajal kui meie selle küsimuse üle mõtisklesime, seikles Papa linna peal otsides talle teadaoleval aadressil asuvat apteeki. On kuuldud, et ravimina on võimalik osta ka puhast piiritust. Kaasas tal ka retsept - paber, millel kirjas valem C2H5OH. Apteeker uuris "retsepti" ning küsis igaks juhuks üle: "Etanool?" Kliendi noogutuse peale ronis haritud mees redelit mööda lae alla kõrgeimate kappise juurde, kust tõi alla paksust pruunist klaasist liitrise pudeli. Sama pudel tervitas meid me lukshotelli numbritoa laual, kui sillaretkelt tagsi jõudsime. Raev tõi välja oma Abbasi pildiga teekannu, milles ta oli lootnud päris kohvi teha, kuna hotellides hommikusöögi juurde pakutav oli eranditult Nescafe lahustuv pakike. Niisiis Abbasi armust lõpes meie 2-päevane kainuseperiood üpris kange kokteiliga, sest mahla ei saa ju raisata. Hommikul arvutasime välja, et 2 pudelit viina sai joodud.

Aga veidi varem, enne kui jõudsime hotelli Pars Abbasi teeõhtule, läbisime kursuse "Usalda, aga kontrolli". Kuna eelmisel õhtul käisime söömas suht turistlikus teemaja tüüpi toidukohas, kus küll vaibad ja padjad, istumine lavatsitel, purskkaev, aga kliendid kõik eurooplased, toit keskpärane ja hinnaga tõmati korralikult, sest kõigil läks kahepeale 400 000 (9 €), kuigi toidud ja kogused olid jumalast erinevad. Niisiis otsisime järgmisel õhtul midagi lokaalsemat, kus Isfahani inimesed ise söömas käivad. Sellist kohta leida polnudki nii lihtne, kõmpisime hulga maad, aga vastu tulid ainult burgeriputkad. Lõpuks tundus õige koht olevat pisike kolme lauaga söögituba, mille nurgas grillkaminas hõõgusid veel viimased söed. Ühtegi rahvusvahelises keeles silti polnud kuid suutsime deshifreerida mõned numbrid seinal olevas menüüs. Numbrid sobisid meile ja meid paluti lauda istuda. Vardasse lükati maksa- ja neerutükid ja veel mingeid organeid, mida me tuvastada ei suutnud. Riis, leib ja kokakoola lisandiks, saime kõhud täis. See number mis meile nüüd arveks kirjutati, võttis ikkagi karbi lahti. Olime nördinud aga ei osanud ennast kuidagi kaitsta ja maksime nõutud summa ära. Seda ei suutnud aga alla neelata Raev, kelle õiglustunne paisus üleääre ning pisut jalutanud kuid mitte rahunenud, asus ta võitlusse. Lugu lõppes nii et putkapidaja andis meile 2/3 rahast tagasi, tänu kohaliku vaibamüüja abile, kes samuti barrikaadidele viskus, turismipolitseile kõik ära kaevata lubas ning tuhat korda vabandas meie ees, et tema kaunil maal selliseid kaabakaid leidub. 

Reisi neljas päev. Hommik 3* hotellis, mis meie kategooriates tähendab superluks, sest pigem me ööde peale raha kulutada ei taha. 25 euri nägu. Külluslik dekoor, kulda, karda, ornamentikat ja muud. Selle kõik määris meile pähe Leyla poolt soovitatud kohalik reisiagent, kes eelmisel päeval kirglikult esines teemal, et kõik hotellid on täis ja odavamaid saada ei ole. Niisiis lahkume hommikul kiirelt ja otsime norm hinnaga hostelit, mille kohe ka leiame. Öö ca 9 euri nägu. Kotid maha ja linna peale. Armeenlaste linnaosa. Armeenia kirik - mälestusteenistus genotsiidi 99 aastapäeva meenutuseks. Taksoga JAMEH mošee juurde 100 000 IR (2.30 €). MAIDAN KHIAM hiigelsuur moodne väljak purskkaevude, ilupõõsaste ja pinkidega. Moshees olevasse muuseumisse me ei pääse, kuna just on alanud lõuna, kuid elamus moshee sisehoovist on niigi võimas. Minarettidest hõigatakse palvusele, mehed ja naised kogunevad. Indrek eputab uute pükstega, mis maksid tänavamüüjal 80 000 IR ehk 2 euri.

Kui kõgu rahvamass on sisenenud mosheesse palvetama, lahkume meie vaikselt, ning jalutame läbi väikeste tänavate ja kaetud bazaaride tagasi peaväljaku poole. Ka bazaaril algab pikem lõunapaus - kaupmehed pakivad oma poode kokku, bazar tühjeneb, imeline valgus langeb läbi võlvlagedes olevate avauste.

Imaami väljak

Sild öösel

Ja päeval

Muuseum-Hamam

Tühjenev basaar

Kašan

KAŠAN. Luksuslik liinibuss paneb meid maha keset kiirteed, reisisaatja näitab näpuga - minge sinnapoole. Kuigi me ise täpselt ei tea, kuhu me üldse minna tahame. Aga tema teab - loomulikult tahame me näha Kašani suurimat vaatamisväärsust, Paradiisiaeda. Aed asub veidi linnast väljas, maanteele paistavad seda ümbritsevad punased savimüürid kenasti ära. Müüride poole kõndima hakates me muidugi veel ei tea, et nende taga peidab ennast Paradiisiaed ja sissepääs maksab 150 000 IR. Tsentraalsümmeetria - basseinid, voolavad kanalid, palmid pakuvad varju läheneva keskpäevakuumuse eest. Müüridest sissepoole on ehitataud erinevaid puhkeruume, ühes küljes asub hamam - avalik saun, kus käidi nii pesemas, arstiabi saamas kui seltsielu elamas. Just siin tapeti reetusrlikult Abbas, kunagine Iraani tähtis nina, praeguses mõistes umbes peaminister. See lugu on meil üles pildistatud ja vajab täpsustamist. 

LP-s nimetatud odav hotell on oma uksed sulgenud (LP on meil 10 aasta tagune). Taksojuht haarab initsiatiivo ning viib meid veidi edasi - järgmine hotell on täis, kuid ülejärgmine võtab meid lahkelt vastu, kuigi pole veel ametlikult avatud - renoveerimistööd on lõpujärgus ja Leyla näeb raha oma taskusse voolamas. Selle me heameelega ka ära anname. Tegemist on Kašani traditsioonilise elamukompleksiga, mis on tõepoolest pieteeditundega taastatud - säilitatud on kõik vana, mis võimalik, uus on tehtud võimalikult autentne. Töötajad on püüdlikud, sisehoovi basseini ümber kasvavad roosipõõsad saavad pidevalt kastmisvoolikust piserdatud ning avaldamaks tööandjale muljet kastab aednik üle ka kogu basseinipinna.

Loomulikult tuleb üle vaadata selle linna bazaar. Kaetud tänavatel ja käikudes jalutades avastame võimsate puidust uste tagant mõnusa teemaja. See on endine bazaari hamam e türgi saun, kus kaupmehed puhkamas ja end pesemas käisid. Ümara põhiplaaniga ruum, keskmist madalamat osa eraldavad välimisest ringist sambad. Kõige ekeskel on bassein väikese purskkaevuga, millele on hilisemal ajal juurde konstrueeritud lõke gaasipõletist tõusva tuleleegi näol.  Kohalikud, peamiselt noored, istuvad vaipadel ja tõmbavad vesipiipu. Meie piirdume tee ja küpsistega, datlid nagunii. 

Õhtune jalutuskäik Kašanis, kohalik perekond kutsub oma koju teed jooma. Vaibad, kristall, lahustuv kohv. Meid pannakse istuma diivanile ja tugitoolidesse, mis on ilmselgelt ainult külaliste jaoks ja leiavad kasutanmist harva, sest pererahvas istub ikka suurtel pehmetel pärsia vaipadel, mis katavad kogu suure toa põranda. Tunneme end tugitoolis veidi ebamugavalt ning laskume samuti põrandale. Suure uhkusega näitab vanaperenaine naiskülalistele oma tütre pulmapilti magamistoa seinal. Räägime terve tunni, kusjuures meie osakme 5 sõna pärsi keelt ja pererahvas 3 sõna inglise keelt. Teeme pilti koos pere naistega - mehed jälle meestega. 

Hommikul vaatame üle ühe mošee, millest olulise osa moodustab medres - vaimulik õppeasutus. Läbi linnakese tuhiseb liivatorm, varjates uhked mustrid mõneks minutiks hallika liivakardina taha - varjume mošee väravaehitise sammastiku vahele. Liivale järgneb vihm. Naudime hotelli sisehoovi lesilaid ja jälgime, kuidas hotelli omanik Leyla organiseerib meile minibussi, mis viiks meid Isfahani, koos peatusega Unesco pärandnimekirja kuuluvas külakeses nimega Abyaneh.

Liinibuss Tehran - Kašan 230 000 IR (5.25 €)

Hotell Kašanis 12 €/inimene (kombineeritud 3 kahest tuba + 2 lisavoodit)

Õhtusöök peenes hotellirestoranis 440 000 IR/inimene (10 €). Joogiks roosivesi!

Visati bussist välja.

Kašani Paradiisiaed.

Leyla imeline hotell

Leibade lappamine

Reisi kõige peenem söögikord

Hotelli sisehoov õhtul

Iraani kodu ja noorperenaine

Tehran

AD 2014, PÄIKESE AASTA 1393.

TEHRAN. 14 miljonit. See ongi põhiline emotsioon - väga palju inimesi. Kontsentratsioon saavutab oma maksimumi bazaari kitsastel tänavatel. Orientatsioon kaob kiiresti, lõputud vaibatänavad vahetuvad märkamatult lõputute kullatänavate vastu, ümber nurga pöörates leiame end kristall-lühtrite tänavalt, millele järgnevad rinnahoidjate tänavad, kangarullide tänavad, majapidamistarvete tänavad, jälle vaibatänavad. Kui suurtel pindadel kauplevad soliidsed vaibamüüjad välja jätta, meenutab Tehrani bazaar hiiglaslikku Sepa turgu kõikvõimaliku tarviliku ja tarbetu odava kaubaga.

Kusagil keset bazaari käikuderägastikku peidab ennst mošee, mille õuel leidub inimesi märksa hõredamalt. 

Kuidagi õnnestub pärast mitmetunnist ekslemist jälle tavatänavale väljuda. Kuumus on muutunud talumatuks, päikese kätte ennast unustada ei tohi. Kosutav paks jäämahl - mango, meloni, banaani - aitab veidi jahutada ülekuumenenud aju, mis ju ka mässitud kombekohaselt rätikusse. Kohustuslik on ka pikk riietus, mis katab keha varbaotstest sõrmedeni ning ei tohi soovitavalt seejuures figuuri kumerusi aimata lasta. Tossud, teksased, poolpikk mantel ja must pearätt hijab on nooremate naiste univormiks, samas kui vanemad prouad on kogu kupatusele veel musta tšadori üle tõmmanud, mida osavalt hammastega kinni hoitakse, et käed vabad oleksid. Varjume palavuse eest Golestani palee aeda ja peegelmosaiikidega muuseumidesse. 

Korrektselt riietatud turist (NB sokid!)

Mõned majad vaadatud, sukeldume jälle kuumadele äritänavatele. Üritame leida meid hotellibronniga abistanud Mr. Mussavit. Meil on teada tema enda hotelli nimi ning asukoha umbkaudne skeem. Mr. Mussavi oli nii kena ja broneeris meile Teheranis hotelli Golestan, mis oli suurepärane - asukoht, hind, kvaliteet, kõik. Ja mis peamine - mitte kunagi varem pole meid lennujaamas oodanud autojuht nimesildiga, alati on seal trobikond võõraid nimesid. Aga seal ta seisis, Ruta Rannu suurelt ja selgelt sildile maalitud, ja me kõik oleksime tahtnud olla Rutad, keda siin võõras hiigellinnas juba nimepidi tuntakse.

Juveelimuuseumis käisid Raevud ja nägid hiigelsuuri teemanteid ja rubiine. Imaami mausoleumis käis Raudsepp ära. Me hakkasime ka minema, aga ei mahtunud metroosse. Ostsime pileti, sõitsime eskalaatoriga maa alla perroonile ja ootasime rongi. Rong tuligi, aga oli nii puupüsti täis, et sinna peale pressisid end vaid üksikud tugevamad noormehed. Naistele olid eraldi vagunid siltidega WOMEN ONLY, aga ka need olid tihedalt täis topitud, pealegi ei tahtnud me oma meestest lahkneda, sest polnud päris kindlad, kuhu me sõitma peame. Sama kordus järgmise rongi saabudes. Ja järgmise. Kui neljas rong oli jaamast ilma meieta lahkunud, andsime loobumisvõidu Tehranile.

Mõned hinnad:

1 euro = 44 000 riaali (IR), rahavahetusputkades või tänaval vahetajate käes.

Ametlik kurss pankades 1 euro = 16 000 IR. Seal ei vaheta muidugi keegi.

1 toman = 10 riaali. Turul peab jälgima, kas hind on märgitud riaalides või tomanites. Üldjuhul kaupmehed sind tüssata ei taha, aga leidub siiski erandeid, niiet tasub endale iraani kirja numbrid selgeks teha ning tähemärk T, mis tähistab tomanit. Poodides ning ka paljudel turukaupmeestel on hinnad fikseeritud, kuid kui hinnasilti pole näha, saab tõenäoliselt kaubelda esialgsest hinnast umbes poole peale. 

Transfeer 8-le mikrobussiga Tehrani lennujaamast kesklinna hotelli 1 000 000 IR (ca 23 €)

Golestan Hotel kahene tuba 34 €/öö

Õhtusöök 5-le, nii et ei jõua kõike äragi süüa 800 000 IR (ca 18 €)
Muuseumipiletid Golestani palees 150 000 (3.50 €) üldpilet + 50 000 (1.15 €) iga hoone eest eraldi juurde

P.S. Viisad saime osta Teherani lennujaamas ilma mingi probleemita.

Tehrani miljonid autod

Golestani palee

Tehrani bazaar

Farsi keele õpetaja Mona käest hangitud eelteadmised

Iraanlase kolm kõige tähtsamat asja elus on: perekond, perekond ja perekond. Neljandaks laiendatud perekond, viiendaks sõbrad kui veelgi laiendatud perekond.

Saabudes Eestisse õppima, oli meie õpetaja esimene küsimus pärast maandumist: kus on lennujaama väljapääs?, ja teine: kas siin on veel iraanlasi? Tartus elab ja õpib praegu 12 Iraanist pärit üliõpilast, kes üksteisega tihedalt läbi käivad ning üksteise jaoks iraani perekonna moodustavad.

Pole mõeldav, et Iraani koolis kutsuks õpilane õpetajat eesnime pidi. Pöördutakse ikka perekonnanimega, millele eelneb alati tiitel 'Härra' või 'Proua'.

Mitmed tähed pärsia keele tähestikus on laenatud araabia keelest ning tulnud ilmselt koos araabia laensõnadega. Need on enamasti usuliste kombetalitustega seotud sõnavarast. Nii on iraanlastel 4 erinevat tähte märkimaks häälikut 'z'. Kuigi tähed on sarnased araabia tähestikule, on tegemist täiesti erinevate keeltega, sest farsi keel kuulub hoopis indoeuroopa keelte hulka.

Iraani kalendri järgi algab uus aasta 21. märtsil, samal päeval kui Eestis tähistatakse kevade saabumist. Kuus esimest kuud kestavad 31 päeva, järgmised 30 päeva ning aasta viimane kuu vastavalt kas 28 või 29 päeva. Kolm esimest kuud on kevadekuud, neljanda kuu esimene päev on ühtlasi suve alguseks. Ka see oli varem tähtis püha, kuid pärast islamirevolutsiooni 1979 jäi selle tähistamine unarusse. 

Uusaasta ehk Novruz on aasta kõige olulisem püha. 3 päeva on kõik asutused ja enamus kaupluseid suletud, koolilaste ja üliõpilaste vaheaeg kestab 14 päeva. See on aeg, kus kogu Iraan reisib ringi. Perekonnad lahkuvad Teheranist maapiirkondadesse nagu meilgi koolivaheaegadel. Kui tavaliselt on Teherani elanikkond ca 13 miljonit, siis pühade ajal on see lausa tühi oma 3-4 miljoni paigalejäänuga, kes saavad nautida tühje tänavaid ja parke, puhtamat õhku, tasuta avatud muuseume. 

Uusaasta saabumist tähistatakse täpselt sel kellajal, kui algab kevad, mitte südaööl. See tähendab, et kogu maailmas algab iraani uusaasta täpselt samal hetkel, olenemata ajavööndist. Perekonnad kogunevad kokku, vanemad teevad lastele mingi väikese kingituse. Laual on seitse õnnetoovat elementi: mingi taim lillepotis (ei mäleta mis see oli), raha, teatud vürtsid, kell, mingid punased marjad (näevad välja nagu barbariss), küüslauk, ja raamat, milleks usklikes peredes on Koraan, vähem usklikes Hafezi luulekogu. Seda kasutatakse ka tuleviku ennustamiseks - tuleb võtta lahti suvaline lehekülg luulekogust (Divan) ja seal olev luuletus räägibki sulle mõistuloo sellest, milline tuleb uus aasta.

Uusaasta õnnitluskaart

Hafez (Khwāja Shams-ud-Dīn Muhammad Hāfez-e Shīrāzī) on kõigile iraanlastele püha poeet, tema luuletusi õpitakse juba maast madalast. Igal tõelisel iraanlasel on alati endaga kaasas mõni Hafezi poeem, seda tõestas meile ka meie õpetaja, otsides rahakoti vahelt välja postkaardi kalligraafiliselt kujundatud luuletusega. Hafezi poeemi tunnusteemadeks on armastus, armastaja ja vein. Need on mainitud igas tema teoses, samuti mainib ta igas poeemis enda nime, mis on ühtlasi tõestuseks, et tõsti tema on selle kirjutanud. Hafez on kirjanikunimi, mis farsi ja araabia keeles tähendab inimest, kellel on otsast lõpuni Koraan peas.

Shirazis Hafezi haual oli kanaarilind ennustajaks, kes tõmbas nokaga mulle selle luuletuse. Tõlkimata tänaseni...