Kokkuvõtteks

Söönud 12. mai hommikul viimased brioch'id crema pasticcera'ga lahkusin oma ilusast kodust uue suure kohvri ja kahjutundega. Linnaliinibussiga raudteejaama, kiirrongiga Milanosse, tavarongiga Bergamosse, bussiga lennujaama, lennukiga Tallinnasse, trammiga hotelli (viimane Tartu buss oli juba väljunud). Ei julgenud oletadagi, mis näoga mind kodus tervitatakse - rõõmu, jätkuva solvumise või ükskõiksusega.

Bologna on mõnus linn, kuigi siin ei ole jõge. Kindlasti on ta mõnus aprillis-mais ja septembris-oktoobris, kui on soe aga mitte palav ja tudengid täidavad tänavaid. Suvel tõuseb temperatuur ligi 40 kraadini ja pidi olema üsna talumatu. Samas on ta hea keskne peatuspunkt, et teha trippe Veneetsiasse, Ravennasse, Riminisse, Rooma, Firenzesse, Pisasse, Milanosse. Võimalik on matkata jalgsi üle mägede Firenzesse, pidi olema 5 päeva kõndimist. Lubasin korteriperenaisele, et tulen tagasi koos perega ja läheme teeme selle matka ära. 

Eksamite tulemused Bologna ülikoolis: konfliktisemiootika 30 punkti (B); visuaalne kommunikatsioon 28 p (C); mälusemiootika 30 p kiitusega (A). Magistritöö ei saanud valmis, jätkan sügisel kirjutamist ja kaitsen talvel. Nüüd on ees vaba suvi nagu planeeritud sai :)

Märkisin kaardile oma elukohad lillaga ja veel mõned olulised paigad. (Mingeid objekte on Google suvalt lisanud). Mõtlesin märkida ka läbikäidud tänavad, aga vanalinna piirides jääks küll vaid mõni üksik jupp värvimata.

La confessione

Viimased neli nädalat neljandal korrusel kulgesid kõrgendatud meeleolus, seetõttu tarbisin ainult mullidega jooke. Ja ma ei korranud ennast :) Mitte uhkusega aga confessione pärast tuleb poolteist tühja pudelit siia veel juurde mõelda. 

Kes kõndimise eest palka maksaks?

Lemmiktegevuseks jääb ikkagi kõndimine. Pühapäeva hommikul sõitsin Riminisse (1,5 tundi), kus on Bologna ülikooli kolledž nagu ka Ravennas, aga eelkõige on see tohutu pikk kuurort Aadria mere ääres. Kaalusin ka Firenze trippi, aga mõte järjekordsetest kirikutest tekitas iivelduse. Mere äärde, mere äärde! Rimini on Fellini sünnilinn ja üleskasvamise paik. Raudteejaamas tuleb valida, kas hakkad kõndima kuurordi või vanalinna poole, mõlemat korraga ei saa. Alustasin kuurordist ja imposantsest Il Grand Hotel'ist, mis olla ka Fellini filmides tegelaseks olnud ja tõesti vaatamisväärsus omaette, eriti sellisel kõrge taevaga päikeselisel pühapäevahommikul, kui kajakate suured selged varjud aeglaselt üle hotelli säravvalge fassaadi libisevad. Istusin aias ja jalutasin terrassil kujutledes kuidas õhtutualettides külastajaid siin pimeduse saabudes end vahuveinist purju joovad ja tantsivad pööraseid tantse kuni päikesetõusuni. 

Järgmiseks võtsin ette pool tundi liikumatut lebamist sadama kõrval liivaranna alguses. Ja siis põhitöö kallale - kõndida mööda veepiiri varbad vees väikesed vahused lained üle libisemas, silmapiiri poole niikaugele kui unistus kannab. Kandis oma poolteist tundi, aga mingit lõppu sellel rannal ei paistnud olevat. Igaksjuhuks kontrollisin oma asukohta ja taipasin pettumusega et ühel hetkel pean ikkagi tagasi pöörama. Küpsetasin siis tagasiteel teist külge, jahe tuul keerutas surfareid ja liiva niiet alles õhtul kodus taastudes sain aru et päikeslaks oli ikka korralik. Planeeritud rongist jäin maha, võtsin jaamast pileti järgmisele ja et aega parajaks teha vaatasin ka Rimini vanalinna kiire marsiga üle. Seal täiesti teine vibe, rahulik tuuletu siestameeleolu. 

Õhtuks jälle tagasi Bolognas. Peakatedraali ees lookles pikk järjekord sissepääsu oodates - Madonna di San Luca imettegev ikoon oli linna toodud ja katedraali vaatamiseks välja pandud. Noh, ma juba käisin seda imet vaatamas kohapeal San Luca kirikus, see kuhu viis pikk tõus mööda arkaadidealust kõnniteed. 

Esmaspäeval jätkasin turisti raske tööga. Viimane päev Itaalias - tuleb korrata parimaid palasid ja teha mis tegemata jäänud. Kohv lemmikpiazzal. Pirukad lemmikpagariärist. Veel fotosid lemmiktänavatelt. Tegemata oli üks korralik shoppamine - õhtupooliku pühendasin kaubandusele. Ja siis pakkima. 

avalik rand

ja nii edasi kümneid kilomeetreid

hotellide erarannad enne hooaja algust

siesta

Rimini vanalinna peaväljak

Tudengist tagasi turistiks

Reedel oli mu viimane loeng Bologna ylikoolis. Kokkuleppel õppejõuga kirjutasin ka essee varem valmis, sellele järgneb hiljem suuline eksam. Kursus oli visuaalne communikatsioon ja kirjutasin samal teemal, mida käsitlen magistritöös - kusagilt graafilise disaini, 'roheliste' brändide ja semiootika kokkupuutekohast. Veel on vaja kirjutada eksami-essee mälu semiootika kursusel, millele samuti järgneb suuline aruandmine. Selle kursuse fookus oli arhitektuuripärandil ja monumentidel, mis muutuvates poliitilistes oludes probleemseks osutuvad. Kuidas mälu konstrueeritakse ja resemiotiseeritakse, kuidas unustus toimub. Itaalias on probleem Mussolini aegsete ilusate fašistlikku ideoloogiat kandnud hoonetega. Mõtlesin et kirjutan Narva unustusest, kuna pronkssõdurist ja Maarjamäest on terve raamat ilmunud hiljuti yhe Itaalia semiootiku sulest, kes Eestis oma magistrikraadi tegi.

Lahkumine läheneb vääramatu jõuga. Tegin oma valiku - ma ei ava neil viimastel päevadel oma magistritöö faili, vaid panen täiega turisti. Sõidan Ravennasse ilmakuulsaid mosaiike vaatama ja mere äärde. Lennukis loen oma töö yle ja kui ei tundu piisav, siis võtan lihtsalt akadeemilise. Mul pole põhjust kiirustada. Suurem on tõenäosus, et kirjutan järgneva aasta jooksul töö valmis, kui et satun Ravennasse. Otsus tehtud, hakkas kohe kergem, süda ei rapsinud õhtul enne uinumist. Võtsin laupäeva hommikuks pileti Ravennasse, tund ja veerand rongisõitu ja kohal. Rentisin ratta, väntasin mere äärde, rand on linnast 10 km, vastutuulega 40 min sõitu, tagasi vähem. Iga pedaalivajutus kinnitas kui õige otsus see oli. Vabadus, maskivabadus, tuul ja paike. Puhkus par excellence. Meri oli kylm, rand tyhi ja tuuline, aga liiv paljaste taldade all juba kuumas.

Ega kaua seal tuule käes ei olnudki vaja passida, sain oma laksu katte ja kihutasin tagasi, sest UNESCO kultuuripärand ootas kindlatel ettebroneeritud kellaaegadel - viis roomaaegsete värviliste mosaiiklagedega kirikut ja kabelit. Oli muljetavaldav, aga Sitsiilias nähtud rooma villa vastu vist ikka ei saa. Kuigi need rohelised toonid lummasid ikka kyll ja see mastaapsus, millised suured pinnad nii pisikeste kivitykkidega peenelt läbi maalitud. Skulptuurid ja raidkirjad esimesest sajandist tekitasid samuti veidra kummastuse. Mis Eestis esimesel sajandil toimuski? Siis veel Dante Alighieri haud, kohvik, kiire shopping. Ravenna on armas väike linnake klassikalise jalakäijate tsooniga vanalinnas, mis parastlõunal inimestega tihedalt täitus. Lihtsalt nautida seda kulgemist rõõmsas Itaalia turistide voolus, muid keeli praktiliselt ei kuulnud.

ja kõik see ilu on laotud pisikestest pusletykikestest.

a see on piiskop Massimiliano
puhtast elevandiluust troon 6. sajandist

Dante hauakabel.
Sel aastal möödub 700 a Dante surmast,
seda nad tähistavad üsna suurelt.

Rong jõudis nyyd Bolognasse tagasi, näeb välja nagu suurlinn. Terve tee nuttis, halas, nuuksus, manas üks neiu vaguni tagaotsas valjuhäälselt oma telefoni. Vaatab kuhu homme valjasõidu teeb. Kas suurlinna Firenzesse või suur-kuurorti Riminisse, mereäärde jälle.

Esimene mai ja lähenev lahkumine

Pühapäev, 2. mai

Ostsin tagasilennu pileti juba kaks nädalat tagasi ära ja kohe hakkas kahju, et tuleb lahkuda. Iga päev siin on nüüd järjest väärtuslikum. Nii oma kirjatöö jaoks kui üldse. Käin jälle poodides mõttega, et peaks lastele kingitusi viima. 

Reede õhtul tegin tiiru linna peal et mingeid märke volbripidustustest leida, kuid see on ilmselt rohkem Saksa värk ja Bolognas teemaks ei ole. Aga, kuna oli esimene nädalavahetus, kus välikohvikud tohtisid jälle tegutseda, sumises kogu linn ikkagi väga piduses meeleolus ja vabu laudu leida polnud lihtne. Minu probleem see polnud sest olingi jalutamise ja vaatlemise peal väljas. Panin selga oma suure TARTU kirjaga pusa lootes et keegi astub ligi ja kõnetab eesti keeles :) Aga ei midagi... 

Eile oli esimene mai ja olles nüüd mõistnud selle linna kommunistlikku meelsust, läksin otsima märke töörahva meeleavaldustest. Tähistamine oli siiski tagasihoidlik võrreldes 25. aprilli Liberazione pidustustega, mil meenutati 1945. aastal fašismi üle saavutatud võitu ja partisanide vapraid tegusid. (25. aprilli pildid panin Google fotodesse üles).

Pratello tervitab 1. mail kõiki töösipelgaid!

Kutsung töörahva koosolekule

Täna oli ilus päev. Juba enna õhtut hakkas kahju, et ta läbi saab. Oleks võinud veel venitada. Nüüd ei raatsi magama jääda sest järgmine hetk on ju esmaspäev. Pärast laupäevaõhtust vihma oli õhk hommikul eriliselt värske ja taevas pilvitu. Oli kohe selline tunne et peaks üle pika aja ühe hommikujooksu tegema. Pärast siis videoseanss kodustega. Kui pole mingi viis päeva neid näinud, siis hakkab siuke ebareaalne tunne jälle ligi hiilima, nagu elaks kusagil teisel planeedil. Et kas see olen ikka mina kes siin keskaegsetel tänavatel ringi hulgub või kes see mina üldse on. Hing nagu hakkaks ihust eralduma. Kas on veel mingi elu peale selle siin olemas ja kas on mingi mõte kummalgi neist. Ühesõnaga, teraapiline seanss aitas jalad jälle maapeale.

Enne õhtut käisin veel korra oma pargis, oli vaja pildistada neid roosade õitega kastaneid. No tark ikka et hommikul jooksu ära tegin, soe pühapäev oli parki kokku toonud enamvähem kogu linna. Inimmassid voolasid vastu kui pargile lähenesin, mõtlesin, et mingi üritus on just lõppenud. Aga need olid lihtsalt need, kes ei leidnud enam muruplatsil vaba kohta, kuhu ennast maha laotada. Ma ka ei leidnud, ronisin oma elevandiluust torni tagasi ja istusin linna kohale aknalauale jalgu kõlgutama. (Ja tegelema põhitegevusega, millest ma olen juba üsna tüdinud.) 

Kastanid Margherita pargis möllavad täiega

Huvitav mis värvi kastanimunad tulevad?

Päeva jooksul valgus kogu linn parki

Uus hingamine

Neljapäev 15. aprill

Kõik on hästi. Bologna on kuulutatud oranžiks tsooniks, st lapsed käivad jälle koolis ja paljud poed on avatud, linn kihab elavalt ja rõõmsalt. (Kaja Kallas räägib oma koroonavalgusfoorist nagu eiteamis leiutisest, Itaalias on selline kasutusel juba eelmisest aastast.) Pärast soojalainet tulid vihmad, mis lõid õhu värskeks ja roheluse vohama. Kastanid õitsevad ja üldse levib selline Eesti maikuu vaib. Maskikandmine tänavatel siiski jätkub niiet ma ei tea ikka veel päriselt, kuidas see linn lõhnab. 

Kõik on hästi. Magistritööga jõudsin niikaugele, et sain ta eelkaitsmiseks esitatud. Juhendaja on enamvähem positiivset tagasisidet andnud. Itaalia õppejõuga jõudsin kokkuleppele, et saan eksami varem ära teha, enne oma kaitsmist. Bakatööde kaitsmise komisjon palus mind ühte tööd oponeerima, olin meelitatud ja seetõttu nõus, kuigi lisakoormust poleks nagu vaja olnud. Minu õnneks oli oponeeritav töö alles väga poolikus seisus ja polnudki palju võimalik midagi kiita või laita, pigem lihtsalt julgustada, arvan et sain täitsa viisakalt hakkama esimese korra kohta. Nende päriskaitsmine on alles juuni algul, selleks ajaks olen oma MA-tööga juba ühel pool (loodetavasti, kopkopkop ja ptüiptüiptüi). Kas peaks mõtlema akadeemilise karjääri peale? 

Parandasin katkise kohvri kileteibi ja tetrapakendist tehtud lahase abil ning kolisin jälle uude korterisse. Selle kirjeldamiseks pole mul sõnu. See on lihtsalt ideaalne. Täna on kolmas hommik siin ja kolmas hommik mil ma tõusen tantsides. Võin lugeda üles need komponendid, millest see ideaal koosneb, aga lisaks on veel see miski, mis paneb sisemiselt naeratama ja tänutundes maani kummardama. Objektiivselt siis: nunnu tänav vanalinna kagunurgas kohe mu jooksupargi kõrval, neljas ehk viimane korrus, vaated lõunasse mägedele ja põhja punastele katustele, 10 akent st külluslikult loomulikku valgust, pisike avatud terrass perfektne hommikusöögiks ja päevitamiseks, puitpõrand, ruumijaotus, sisekujundus, altana. Kui keskajal oli Bolognas moes omale ülikõrgeid torne ehitada, siis altana on väike tänapäevane torn, kõrgem akendega väljaehitus katuse all, mõnikord ka lahtine. Katuseveranda võibolla sobiks ütelda? Magamistoa aknad avanevad kitsale tänavale, lemmikud hetked on õhtul kui avan akna ja tõmban kinni välimised puitribilised aknaluugid ning hommikul kui luugid jälle lahti lükkan - väga Itaalia. 

Luugid lahti! (Kõrgusekartlikele ei soovita)

Hiline hommikusöök terrassil

Vaade altanast, põhja poole

Vaade lõunasse, läbi vihma

Vastasmaja lahtine tornike

Ülestõusmine

Suurele reedele järgneval vaiksel laupäeval jalutan Bologna kalmistule, mis kunagi asutati Certosa külakesse, aga nüüd on linn muidugi järele kasvanud. Linnamüürist umbes 20 min kõndimist ei murra konti, on suviselt päikseline ja 25 kraadi, pikkadel pükstel säärte mahalõikamine oli õige otsus. Kalmistu on ümbritsetud kõrge müüriga, väravast sisenedes satud kõigepealt pompöössesse surnute linna või muuseumisse - uhked kabelid, skulptuurid, bareljeefid, freskod mälestavad Bologna endisi tähtsaid ja rikkaid. Natuke meenutab Buenos Airese kalmistut ja veel mõnda ei mäleta kus. Läbi koridoride kaugemale jalutades lõpevad surnute majad ja algab avamaakalmistu, sorry mu sõnastus, lihtne ja päikeseline, piiratud imeliste küpressidega. 

Kalmistu taga avaneb sulnis pargimaastik, kus pered ja sõpruskonnad ilusat ilma nautimas. Tüdrukud viiekesi jalgratastega kokku sõitnud, piknikutekid murule laotanud ja ennast rinnahoidjaväele koorinud. Kaks sõbrannat joogapoose võtmas. Kes lihtsalt puu all raamatut lugemas. Põhjamaalane st mina muidugi vaatab, et puu vari mingil juhul tema peale ei langeks, ükski päikese poolt välja saadetud kiir ei tohi raisku minna. Võtan varbad paljaks ja naudin oma üksildast piknikku kohvikust kaasaostetud saiakestega (pmst moskva saiad aga tainas ja kreem on omavahel ühendatud mitmel erineval viisil). 

Linna tagasi jalutan mööda kanali serva, mis ühel hetkel laskub asfaldi alla - tänavate all hargneb kanalite võrgustik kogu linna ulatuses, kunagi olid need lahtised transporditeed. Kohas kus kanal maa alla kaob, on ees kaitsevõre suurema sodi kinnipidamiseks. Selle prügi sees on pardimamma omale pesapaiga leidnud, munad munenud ja pojadki välja haudunud. ülestõusmine missugune. Õnneks on pikem objektiiv kaasas, püüan nunnud piilupojad pildile.

Pärast päikeseloojangut lähen luurele lähima suure kiriku juurde, et kas midagi toimub ka. Katoliiklaste suurim püha ikkagi ja kohe ta hakkab tõusma. Õhtune missa ongi just algamas, kirikus on toolid hajutatult paigutatud ja kõigile sisenejatele jagatakse kätte pikad küünlad. Argipäeviti kasutatakse ainult väikseid külgmisi uksi, aga pühade puhul on avatud suur peauks, millest sisse astudes saad postamendile asetatud pühakirjast ka õiged noodid kätte. Kiriku ees platsil on rahvast kõvasti rohkem kui sees, käib lõbus õllelibistamine, kirikuukse ees tulealusel on süüdatud viirukist lõke kõigile nautimiseks. Ühel hetkel väljub protsessioon vaimulikke, lõkke juures loetakse ette palved nende eest, kes on seda soovinud (kui ma ikka õigesti aru sain, nimelt võeti mingist anumast järjest väikesid paberilehti ja loeti sealt midagi maha). Siis süüdatakse samast lõkkest hiigelsuured küünlad ning marsitakse nendega tagasi sisse. Kuulan kohusetundlikult ära kogu kahetunnise missa, tõusen ja istun koos teistega kus vaja, süütan oma küünla kui tuld jagatakse, kustutan kui teised kustutavad, süütan uuesti ja kustutan jälle. Teatud hingelise puhastuse see kõik tõesti esile kutsub, poetan mõned pisarad maski vahele ja longin läbi pimeduse koju tagasi. Jälle üks päev kui ma ei kirjutanud ridagi. Ju siis polnud vaja.

Järgneval pühapäeval, ülestõusmispühal tulen korraks tagasi, et panna korjanduskasti mõned mündid. Õhtusel missal oli see piinlik moment kui poiss käis pika toki otsa riputatud korjanduskotiga ringi ja mul polnud taskus tühjagi - see kripeldav võlatunne on vaja lahendada, end patust puhtaks osta. 

Suur Suvine Reede

Suur Reede, 2.04

Jälle on üks kuu läbi saanud ja mina uude korterisse kolinud. Märts möödus magistritöö kirjutamise tähe all, korter oli kodune ja käisin vähem linna peal. Tööst on kolmandik olemas aga 10 päeva pärast tuleks esitada eelkaitsmisele enamvähem terviklik teos... Bologna ülikoolis algasid uued kursused Semiotics of Memory ja Visual Communication. Ma ei tea veel, kas saan oma õppetulemused siit enne kaitsmist kätte, sellest sõltub kas mind kaitsmisele üldse lubatakse. Esimese eksami, konfliktisemiootikas, sooritasin maksimumpunktidele :) Tuli kirjutada u 4000 sõnane essee - käsitlesin meie Pronkssõduri juhtumit.

Käisin ära sügavas emotsionaalses mustas augus aga ronisin kuidagi välja. Ei, see kõlab nagu ma oleks selles protsessis nagu aktiivne toimija olnud, pigem mind lükati sinna auku, solgutati nats ja siis õngitseti välja jälle. Kes kurat see oli. Mingil hetkel märtsi lõpus avastasin et pole juba neli päeva pmst õue saanud, kui välja arvata mõni kiire prügiviimise- või poering. Võtsin siis kuu viimasel päeval ette jalutuskäigu Villa Ghigi parki, samasse mis veebruaris oli tundunud ilge mudaauguna. Suur kevad lajatas täiega: maapind kuiv ja kõva, vahepeal olid puud lehte läinud, õunapuud, pirnipuud ja aprikoosid õitsemas, metsikud punased tulbid põlluservades, mingid lillade õitega ronitaimed villade seintel, sisalikud vilkalt ronimas mööda sooje kivimüüre. Inimesed olid oma maskid näolt heitnud ja nautisid 24-kraadist soojust. Parim ravi vaimse tervise taastamiseks.

Kolimispäeval tekkis see paratamatu kahetunnine auk välja- ja sissekolimise vahel, veeresin siis oma kohvritega Saragozza värava juures olevasse parki aega parajaks tegema. Hõivasin ühe päikeselise pingi - ja kui mõnus oli jälgida mängivaid lapsi, lugeda iPadis e-raamatut, päevitada ja mõtiskleda. Mõte hakkas hoopis paremini jooksma kui toas diivanil pungestades. (Järgmisel päeval üritasin seda seisundit taasluua, ilma kohvriteta, aga ei tulnud enam nii hästi välja - päike oli juba liiga kuum ja põletas sääri läbi mustade matkapükste, iPad kuumenes üle ja nõudis mahajahutamist. Lühikesi pükse või seelikut mul kaasas pole ega ka sandaale, lootsin kohaliku kaubanduse peale, mis on ikka veel lukus.) Uue korteri poole suundudes eraldus ratastega kohvri küljest lõplikult see pikendatav käepide, mille abil teda järel vedada sai, muidugi täpselt hetkel kui ületasin kolmerealist autoteed. Paar päeva varem oli samal ülekäigurajal üks kutt klouniriietes žongleerimas seni kui autod punase tule ta ootasid, enne autode liikumaminekut käis oma kaabuga siis nende akende alt läbi. Minu poolt pakutud tsirkus raske kohvriga mulle midagi sisse ei toonud kahjuks.

Lugemistuba Villa Cassarini pargis

Uus elamine on täiesti vanalinna südames, aga interjöörilt kaasaegne ja kõigi mugavustega. Kogu sisustus on IKEAst - lauad, öökapid, diivan, vaip, lambid, hoiukarbikesed, lauanõud, noad-kahvlid ja muud köögiriistad, kõik - võid ennast kujutleda mistahes Euroopa linna, ainult itaaliakeelsed raamatud riiulites markeerivad ära kus viibid. Korter asub teisel korrusel, aknad avanevad kahes suunas, aga tänavaid ega taevast neist ei näe vaid jälle seda omapärast kitsaste sisehoovide ja šahtide süsteemi, mis väljast monoliitsetena tunduvate hoonete sisestruktuurides hargneb. Vaated kolmest aknast on sellised:

Villa Ghigi park tundub väga ahvatleva variandina ka tänase päeva veetmiseks, teades et soojalaine on peagi lahkumas. Tuleb oma kevad-talvine garderoob jõuga suvisemaks tuunida.

Pühade ajaks on kehtestatud erireeglid: 3-5. aprillil tohib korra päevas käia külas sõpradel või sugulastel, aga ainult oma omavalitsuse piirides. Väiksemates asulatest on lubatud väljuda, aga mitte maakonnakeskustesse minna. Miskipärast ei ole Suur Reede Itaalias vaba päev, küll aga ülestõusmise teine püha esmaspäeval. 6. aprillist avatakse uuesti üldhariduskoolid, kaubanduse osas ma pole täpselt aru saanud mis toimub. Praegu on lahti ainult apteegid, toidupoed, tubakaärid, lastekaupade- ja sokipoed. Mõni suurem riidepood on ka lahti aga piiranud lintidega ära ala, kus müüakse aluspesu ja sukki-sokke, sealt edasi ei pääse. Ülikool jätkab esialgu distantsil.

Juustud / Formaggi

Sellist asja nagu juust sa poest osta ei saa - igal juustul on ikka oma nimi. Olen üritanud alati erineva võtta, aga kuidagi ei jõua kõiki variante ära degusteerida. Kitse- ja lambajuustud on enamuses proovimata, ei leia piisavalt väikest tükki, kahjuks mu madalalt arenenud maitse ei talu neid suurtes kogustes. Lambapiimast Pecorino Romano tundus kohustuslik - aga teda jätkus ka väga kauaks. Ricotta ja Mascarpone on üsna sageli menüüs, aga need ei käi päris juustude alla. 

Tekitan endale siia juustugalerii et mitte neid unustada, ja lisan ka jooksvalt juurde kui midagi uut kätte satub. DOP on Denominazione di Origine Protetta ehk kaitstud päritolunimetus. 

Valtellina Casera DOP

Stracchino cremoso

Asiago pressato/fresco

Caciotta

Caciotta Stella Campagnola (valge hallitusega variant)

Crescenza

Mozzarella (lehmapiimast)

Mozzarella di Bufala (pühvlipiimast)

Grana Padano DOP 

Grana Padano DOP (lahtiselt müüdud rustikaalsem variant)

Gorgonzola DOP sficioso (magus)

Parmigiano Reggiano DOP

Pecorino Romano DOP (lambapiimast)

Piattone

Pizzoccheraia

Scamorza fresca

Scamorza affuminata (suitsutatud)

Scimudin

Tomino del boscaiolo

Toma Piemontese DOP

Monte Veronese

PS. 

Bologna enda spetsialiteet polegi juust vaid hoopis vorst - keeduvorst Mortadella. See on vähemalt 20 cm läbimõõduga, aga võib ka palju jämedam olla, puhtast sealihast ja suurte pekitükkidega. Sellest siis lõigatakse paberõhukesi viile ja volditakse need kunstipäraselt võileiva vahele. Antud pakendilt võib lugeda, et see Mortadella on tehtud itaalia sigadest, kes on oma elu viimased 4 kuud ilma antibiootikumideta kasvanud. Rohkem Mortadella-juttu saab siit: https://www.bologna4you.com/post/what-is-mortadella