Jalgsi ja rattaga

Laupäev 27.02

Ligi 4 kilomeetrine mäkketõus (see on ka linna pikim sammastik) mööda arkaadia teed San Luca basiilika juurde on ilmselt kohustuslik igale Bologna külalisele. Aga ka igati väärt ettevõtmine - vaated on imelised, läbi lõputu sammastiku paistev päike joonistab katusealuse kõnnitee triibuliseks ja üles kirikusse jõudes saad oma palverändurielamuse ausalt kätte. Mõõdukas füüsiline koormus on boonuseks, või mis mõõdukas, higi ikka voolas mööda selgroogu korralikult isegi rahulikus tempos jalutades ja fotopause tehes. Hardcore sportlased teevad seda kõike muidugi joostes või rattaga ja neid polnud sugugi vähe liikumas. 

rohkem pilte sellest palverännust lisasin varasemate fotode juurde 

Santuario di Madonna di San Luca ise pärineb 18. sajandist, on täis kulda, karda ja erinevat värvi marmorit - see toretsemine ei avalda põhjamaalasele erilist muljet, aga kusagil mujal ei ole külastajal võimalik minna altari taha pühapildi juurde ja vaadata alla kirikusaali peaaegu et jumalikust kõrgusest.

Eilsest ka. Avastasin sel nädalal rattarendi süsteemi, tegin omale kuupileti ja uued linnaosad avanevad nüüd lihtsamalt. Kuigi igavene kamm on Eesti mobiilse internetiga, see ei haagi hästi rattarendi äpiga. Loengutesse kihutasin rattaga ja vanalinna põhjapoolse osa sain läbi tuhnida. Montagnola park on üks tõmbenumbreid seal piirkonnas ja 8. Augusti Piazza. Reedel oli Piazzal totaalne vabaõhutäika - tihedalt müügilette second-hand ja uute riietega, pesu, kotid, mänguasjad, jalanõud, kööginõud, no kõike oli seal. Tõusvate koroonanumbrite taustal ei olnud nagu soovi väga sobrada kõigis neis asjades, aga kultuurielamuse sain kätte. Üldiselt iseloomustab seda piirkonda suur tumeda nahavärviga inimeste kontsentratsioon, võrreldes muude linnaosadega. 

Veel otsisin üles "Bologna Veneetsia" - so koht, kus jupike keskaegseid kanaleid nähtaval on. Kunagi oli Bologna läbistatud avatud kanalite võrgustikuga, need voolavad ka täna, kuid maa all. Miskipärast reklaamitakse seda kohta turismikaartidel, aga eriti midagi seal vaadata pole.

University District/Zona Universitaria, kus paikneb suur osa ülikooli vanadest ja väärikatest õppehoonetest, on samuti igapäevasest jalutustiirust pisut kaugemale jäänud, kuid rattaga kiiresti kättesaadav. Siin käib mõnus melu nii lõuna ajal kui õhtul pärast loengute lõppu. Mina kui keskealine tudeng olen ikka Itaalias veini peal väljas, kuid kohalikud noored eelistavad õlut või aperolikokteili. Ka kanepipood jäi möödudes silma ning kohaliku Humana leidsin üles (hinnad 5-10 eur). 

rendiratas ja ümber vanalinna kulgev rattatee

Täna on taevas täiskuu, järelikult on juba kuu möödas sellest dramaatilisest õhtust kui koduuksest väljusin. 300 mm objektiiviga käe pealt tehtud pilt. 

Kevad läheneb

24. veebruar, Eesti sünnipäev

Mis siis vahepeal on toimunud. Kinnitust on saanud kahtlustus, et ma töötan päikesepatereide peal. Viimastel päevadel on ilm hellitanud ja minu meel rõõmus. Margherita pargis on väikesed valged margariitad muru seest õitsema tõusnud, linnud hõiskavad kevadiselt ja pärastlõunased piknikulised täidavad muruväljakuid. Esimese vihmase nädala ehmatus on möödunud, saabunud on harjumine ja rutiin. Ma ei eksi enam suunaga, kui poeuksest väljun. Lõunapoolses vanalinna osas olen läbi kõndinud ilmselt kõik tänavad. Keskmine on 13K sammu päevas. See mis esimesel õhtul tundus räpasusena, on lihtsalt väga elus linn. Prügikastid tänavatel, mis õhtul üle ääre ajavad, tühjendatakse hommikuks jälle ära. Kuseloigud arkaadidealustel kõnniteedel kuivavad kevadpäikese jõul.

Käisin prantsuse impressionistide näitusel Palazzo Albergatis - inimesed seisid tänaval järjekorras, et üle pika aja galeriisse pääseda. Ja õieti tegid - sellest nädalast on Emilia-Romagna maakond jälle "oranžis" tsoonis ja muuseumid-näitused klõps kinni. Eile tungisin sisse Bologna moodsa kunsti muuseumisse MAMbo-sse, mis pidi T-R avatud olema, välisuks oli küll lahti ja tüdrukud kassas, kuid näitustele mind ei lastud ja tüdrukud ise ka ei teadnud, millal uuesti tasub proovida - see sõltub nakatumise tasemest. Vähesed lõbustused, mis alles jäänud, on niisiis jalutamine, jooksmine, šoppamine ja kirikuskäimine. Ja kirikuid siin jätkub. Umbes kümmet olen külastanud, lemmikuid korduvalt, aga Tripadvisor pakub 53 nimetust Bologna kirikute pealkirja all. San Pietro katedraalis (see on linna peakirik, mis seisab põhilisel šoppamistänaval Indipendenzal) oli südantsoojendav moment ühel õhtul kuue paiku, kui kohalik noormees küsis minu käest puhtas itaalia keeles, et kas ma ka ootan pihileminekut, tahtis ennast järjekorda sättida. Olen infiltreerunud. Ma seal passisin niisama ja jälgisin kuidas pattude ülestunnistamine kulgeb - vanad puust pihikapid seisid sammaste vahel reas, kuid töö käis külgmistes kabelites tavaliste laudade taga, vastavalt ajastule pleksiklaas pihtijat vaimulikust eraldamas. Elamuslik oli ka San Stefano kirik (see mille ees platsil oli ühel laupäeval laat aga järgmisel rohkelt tänavakohvikuid). Kirikukompleks koosnes kunagi 7 kirikust, praegu neljast, kõik natuke eri ajastutest ja mitte liiga palju renoveeritud, puhas punane tellis igal pool. Valitseb väga müstiline atmosfäär, mida seletatakse mh asjaoluga, et püha paik ja roomlaste tempel on siin olnud juba enne ristusu saabumist. Ühes nendest väikestest kirikutest olid hoiul linna kaitsepühaku San Petroniuse maised jäänused kuni aastani 2000, mil need paigutati ümber hiiglaslikku San Petronio basiilikasse linna peaväljakul. Maeimäletamillises kirikus seisis moodne püha vee aparaat: nagu veeaparaat ikka siniste tulukestega, aga paned mündi sisse ja saad omale topsitäie pühitsetud vett, mitte tavalist.

Sportlikuks saavutuseks oli pühapäevane 9 km jooks ümber vanalinna. Niikui ma seda linnakaarti esimest korda nägin, oli selge, et see ring tuleb ära teha. Vanalinna ümbritseb 4-realine tänav, mille kahe sõidusuuna vahel on puudeallee ja puude vahel kõige keskel jalgrattatee. Tänav kulgeb mööda keskaegse linnamüüri joont, mis ümbritses vanalinna kuni 20. sajandi alguseni. Nii sain ka ära näha kõik 10 lammutamisest päästetud linnaväravat (keskajal oli neid 12) linna suubuvate teede otstes - ikka punane tellis kõik.

Õppejõul oli täna seljas sinimustvalge tuunika - mul ei jätkunud paraku kuraasi, et teda tänada sellise sümboolse žesti eest. Kiluleibasid mul pole, aga õhtu aitavad pidulikuks teha sinise hallitusega juust, mustikamoos ja valge vein.

lõputu piknik

Palazzo Albergati sissepääs

müstiline San Stefano

linnamüüri jooksuring linnulennult

sinimustvalge 24.veebruar

Bologna, dominiiklased ja Michelangelo

Linna kolama minnes peab ikka mingi konkreetne eesmärk ka olema. Sel laupäeval võtsin plaani otsida üles Michelangelo enda voolitud skulptuurid, San Domenico kirikus pidavat paar tükki olema. See on üks Bologna uhkemaid kirikukomplekse, ühtlasi kõige verisema ajalooga, kuna just siin tegutses 14-15. sajandil inkvisitsioonikohus ja määras hukkamisele nn nõidusega tegelejaid. Siin toimetas 13. saj alguses Püha Dominicus (San Domenico di Guzmán) - dominikaani ordu rajaja, ja siin on ka tema viimane puhkepaik. Kirikuesisel ümarate kivikestega (kas on eestikeelset vastet sõnale pebbles?) sillutatud platsil seisab paar uhket hauaehitist sarkofaagidega - kiriku kalmistud olid nii hoonekompleksi ümber kui selle sees. Kirik toimib korraga pühakoja ja muuseumina, siin on kümnete kaupa Bologna parimate kunstnike maale ja skulptuure. Aga kus on siis Michelangelo? Üks paljudest kõrvalkabelitest kiriku paremas löövis on teistest uhkem ja seal paikneb Püha Dominicuse sarkofaag tema maiste jäänustega. Algne gooti stiilis kabel ehitati 16. saj ümber uhkemaks barokseks,  ja 13. sajandist pärinevale valgest marmorist sarkofaagile lisati järgnevate sajandite jooksul järjest juurde skulptuure ja muid ilustusi. Teiste hulgas on noor geenius Michelangelo aastal 1494 teinud siia 3 kujukest. 

kabeli laemaalingud

sarkofaag

esiplaanil 19-aastase Michelangelo loodud ingel

Sarkofaagi taga seinal on üks moodsam raamitud pilt - elusuuruses röntgenülesvõte pühaku säilmetest tema kirstus. Luud-kondid kõik ilusti reas (va kolju), kirstu sangad ja naelad selgelt välja joonistunud. Siin saab juba laskuda semiootilisse mõtisklusse pildi indeksiaalsusest, ikoonilisusest ja sümbolilisusest. Selline tahke tõestus reliikvia olemasolust, küllap uskmatule mõeldud röntgenpilt mõjub kuidagi äraspidiselt... Sellest omakorda pilti teha tundub juba liiga creepy. Väljun, lohutava päikese kätte.

Rasvane teisipäev ehk lihaheitepäev

Ehk Martedì grasso ehk Carnevale. Vastlapäev Itaalias peaks tähendama karnevalirongkäike hiiglaslike paberimassist valmistatud kujudega, maskeraade, kostümeeritud lõbutsemist, maiustamist, serpentiinide ja värviliste paberlitrite lõputut langemist. Aga mitte sellel aastal. Väljakutel ja parkides on küll märke väiksemate seltskondade olengutest, kuid kõik suuremad pidustused on koroonapiirangute tõttu ära jäetud, ja seda juba teist aastat järjest. Margherita pargis on minu rõõmuks vähemalt üks trobikond lasteaialapsi koos vanematega ignoreerimas koroonapaanikat, tüdrukud printsessideks kostümeeritud ja poisid rüütliteks või jalgpalluriteks. 

niipalju siis karnevalist

Laupäevane lumi on sulanud ja tagasi on veebruarikuu ilmselt normaalsus:

ainult hetkeks seda lõbu oligi

Hernesuppi peab eestlane ka Itaalias vastlapäeval saama, sestap improviseerin õhtuks midagi külmutatud hernestest. Vastlakukleid siin ei tunta, karnevalimaiuseks on hoopis õlis küpsetatud õhukesed krõbedad lehttaignatooted (millel segadusseajavalt palju erinevaid nimesid: chatter, chiacchiere, crostoli, frappe, bugie, jt), mis tuhksuhkruga üle kallatakse. Mul seekord maskikujulised :)

rasvase teisipäeva nime väärilised

Lisaks oli täna see tore päev, kui esmakordselt sain siin päriselt kooli minna, st loengusse füüsiliselt kohale. Akadeemilise veerandtunniga arvestamine loengute alustamisel on ka Bolognas toimiv praktika, hea kodune. Semiootikud paigutuvad ülikooli struktuuris filosoofia ja kommunikatsiooni osakonna alla (Dipartimento di Filosofia e Comunicazione). Nende õppehooned ei paikne kahjuks keskaegsetes paleedes või konventides (nagu paljud teised osakonnad, kuhu ma oma jalutuskäikudel sisse hiilinud olen) vaid suhteliselt moodsas hoonekompleksis vanalinna selles osas, mis teises maailmasõjas üsna maatasa tehti, kuna asub oma õnnetuseks raudteejaama lähistel, mis oli pommitajate sihtmärgiks. Raamat "Welcome to Bologna" ütleb Via Lame linnaosa kohta kokkuvõtvalt nii: "Sel Bologna piirkonnal pole külastajale midagi huvitavat pakkuda ning ainult vanadel fotodel saab näha, milline see õnnetu paik kord oli."

Vaesele tudengile on siin siiski ühtteist pakkuda, nimelt odavama otsa kauplused majapidamises vajalike tarvikute soetamiseks, vastukaaluks Ugo Bassi ja Indipendenza tänavate peenematele butiikidele.

koolitänav

koolihoov

Piazza Maggiore oli õhtul pidulikult lipuvärvidega ehitud

Lumine laupäev

Pühapäev 14.02.

Eilne hommik tuli suure valge üllatusega - öösel oli sadanud lund ja kogu linn oli saanud täiesti uue ilme. Luuderohi, rododendronid ja veel mingid tundmatud igihaljad taimed minu väikeses eesaias olid paksu lumekorra all, mis pealt pisut jäätunud, nii et moodustas tugevaid valgeid skulpturaalseid vorme. Katused, autod, igihaljad hekid, kõik valge mütsiga löödud. Pärast lumesadu oli ilm karge ja selge, -1 kraadi ja vihjed päikese olemasolule muutsid maailma vastupandamatult fotogeeniliseks. 

Hommikune väljavaade

Pildistamisega on siiani selline imelik asi, et ma polegi oma aparaati veel linna kaasa võtnud, ainult telefoniga mõned klõpsud teinud. Ühelt pool sellepärast, et ilmad on olnud hallid, vihmased ja udused, valgust vähe, aga ma näen juba vaimusilmas, kuidas see linn päikeses särama lööb oma kollastes, oranžides ja roosades toonides seinte ja sammastike ja roheliste aknaluukidega. Teiselt poolt - võttes peegelkaamera kaasa, oled ju endale turisti sildi otsaette kleepinud, aga turist olla hetkel ei ole eriti viisakas ega eetiline. Eile siis otsustasin, et pärast kahte nädalat kohalpealolemist pole ma enam turist, vaid elan siin. Ja sellise harukordse loodusnähtuse puhul võtab ka kohalik jalutuskäigule fotokaamera kaasa. Ronisin alustuseks üles kiriku juurde, kust avaneb vaade kogu linnale - vaade erines tõesti märgatavalt eelmisest korrast ja ma polnud ainus, kes seda imet kaameraga jäädvustama oli tulnud. 

 

Järgmiseks laskusin Margherita Aedadesse ehk parki, kus oma igapäevaseid jooksuringe teen. Seal lustisid nii suured kui lapsed kui koerad täiega. Mõnel oli isegi kelk ning lumememme oskasid paljud ehitada, millest järeldan, et päris haruldane selline ilm siin pole.

Vanalinna tänavatel oli lund vähem - need on lihtsalt nii kitsad, et lumeräitsakad ei pääse läbi, ja kõnniteed niikuinii kõik portikusealused. Kõikjale oli puistatud soola libedusetõrjeks ja suured kastiautod soolakoormatega olid jätkuvalt ringi liikumas.

Hunnik soola

 

San Stefano kiriku esisel platsil ehk Piazza San Stefanol oli püsti pandud laupäevane antiigi- ja muu vana kraami turg. Siin sai ennast juba päris mugavalt turistina tunda, polnud piinlik, et ma midagi ei ostnud, vain ainult pilti tegin. Turisti roll on ikkagi selline teadatuntud olek, mis annab endale sisemise kindluse ja terviklikkuse tunde ning õigustuse olla loll ja käituda nõmedalt. Samas meenus mulle üks põhjustest, miks ma üldse siin olen - soov reisida kuhugi ja olla kohapeal rohkem kui kaks päeva, olla nii kaua, et hakata tajuma seda rütmi, milles mingi linn või küla toimetab. Harilikul rattamatkal või muidu Itaalia-reisil oleksime ilmselt pühendanudki sellel linnale üks-kaks päeva, ja siis edasi kihutanud. Kui nende hulgas poleks olnud laupäev, siis poleks me iial seda turgu siin näinud. 

Ugo Bassi tänav on üks vanalinna tuiksooni. Ristisin ta kohe Hugo Bossi tänavaks. Tööpäevadel käib siin tihe liiklus, aga nädalavahetustel suletakse tee autodele ning tänava täidavad jalutajad - basseine ja rippkiikesid küll ei paigaldata aga muidu täielik Autovabadus. Tänava sihis sai nüüd imetleda Due Torrit ehk kahte kõrvutiasetsevat keskaegset torni, Bologna sümboleid. 

San Petronio basiilika Piazza Maggiorel, Bologna "raekojaplatsil", on Bologna kõige suurem kirik, aga vaatamata oma suurusele ja dominantsele asukohale siiski mitte kõige tähtsam, st see ei ole linna katedraal. Miskipärast on ta enamvähem pidevalt politsei ja karabinjeeride valve all. Kas nad vaatavad, et liiga palju inimesi ei korraga ei siseneks, või et kõik maski kannaksid, ei saagi aru. Võibolla valvavad Bologna kaitsepühaku Püha Petroniuse säilmeid. Täpselt kell 13 pandi kirik igatahes lõunapausiks lukku ja karabinjeerid vurasid minema.

Veel üks Bologna sümboleid, Neptuni purskkaev, seisab kohe Piazza Maggiore kõrval Piazza del Nettuno'l, selfi on siin kohustuslik!

Mahukam galerii eilsete fotodega on siin: @ Google Photos.

Semiotics of Conflict

UHHH

Esimene töövõit - presentatsioon teemal Women and War on ette valmistatud ja ette kantud, nüüd võib rahulikult võtta kuni ajani, kui peab hakkama esseed hindamiseks kirjutama. Lähtusin artiklist “Who needs Identity?: Disappearances and Appearances in Argentina – The Abuelas de Plaza de Mayo”, mille temaatika oli pisut tuttav tänu koroona-eelsele Argentiina reisile. Mul on hea meel, et läbisin eelmisel semestril Tartus ka paar inglisekeelset kursust, sellest oli kõvasti abi, kuigi päris fluentselt mul jutt ikka ei voola. Igatahes tehtud!

https://abuelas.org.ar/idiomas/english/history.htm

Konfliktisemiootika kursusel on umbes 35 osalejat, enamus mitte otseselt semiootika eriala tudengid ja enamus itaallased, kaks on Hiinast, üks on USAst, Türgist, Iraanist, ja keegi oli kusagilt veel. Vahetusprogrammiga on peale minu ainult üks Tšehhi tüdruk, teised kõik ongi oma magistriõpinguid Bolognas läbimas. Professor Cristina Demaria on konkreetne daam, tugevalt feministliku kallakuga kuid igast soost kuulajate suhtes sõbralik :) Selge on see, et semiootik nr 1 on siin Umberto Eco, Lotmani nimi pole seni veel kõlanud. 

Aga... vabalt võtta siiski ei saa - tahaks oma magistritöö ka ikkagi siin valmis kirjutada... Kui ma alates homsest produtseeriks iga päev ühe lehekülje teksti, siis oleks eelkaitsmiseks valmis 😅

Kuid kõigepealt lõõgastus...

PS. Hilisõhtune loeng itaalia kultuuriloost From Sinner to Prophet: A reading of Dante's Comedy laekus kahjuks juba kurtidele kõrvadele. Sorry, Professor Maldina... Dantest tean veel vähem kui semiootikast... ja nii jääb...

Villa Ghigi park

Pühapäev, 7.02.

kas Itaalias ei peaks nagu kogu aeg päike paistma?

Korteris on riiulil külalisteraamat, kus saab perenaist ja tema majutust kiita. Üks külalisi on kiitnud ka lähedal asuvat Villa Ghigi parki. Reklaamvoldik näitab poollooduslikku maastikku varjuliste alleede, puhkekohtade, väikeste viinamarjaistanduste ja suurte põlispuudega. Mõtlen püha päeva puhul minna seda kõike nautima väikese sörgiga. Pargiväravani on 1 km ülesmäge - nagu ikka hakkavad linnaservas tänavad vertikaali tõusma ja park ise hõlmabki enda alla ühe mäekese. Värava taga algab kohe metsik maa, öösel on sadanud rohkem kui arvasin ning ülesroniv rada on ilgelt mudane ja libe. Jooksmisega siin tegeleda ilmselgelt ei saa. Tõmban ennast puudest kinni hoides läbi tumerohelise luuderohuse võsa üles - allamineval proual on veel raskem. 

Mudaralli jätkub, aga võib siiski aimata, et soojal kevadpäeval on see tõesti kaunis paik. Vale aeg jälle. Mõned suuremad rajad on natuke kuivemad, aga väga järskude tõusude ja laskumistega, nii et Villa enda juurde ma ei jõuagi. Küll jõuan veel. Rõõm on tunda jälle kindlat asfalti jalge all ja tagasi linna laskuda läbi ehedate vanade veidi räämas villade rajooni, küpressid teeserva palistamas. Üks Ferrari kihutab ka mööda. 

Ah jaa, ema küsis et mida sa laps sööd seal... (praetud tomino del boscaiolo)

Piirangud muutuvad leebemaks

Laupäev, 6.02

Itaalia nakatumisnäitaja on langenud 285 peale. Emilia-Romagna regioon on alates 1.veebruarist arvatud "kollaste" piirkondade hulka, st piiranguid hakatakse leevendama. Tänahommikusel jooksuringil inimesi vaadeldes tundusid nende maskid juba nagu lõdvemalt rippumas :) 

Restoranid ja baarid suletakse kl 18 (tundub et uksi lukku ei panda, kes sees, võib edasi istuda), koju kaasa saab osta kuni kl 22 (ainult toitu, mitte jooke). Seoses sellega alustavad kohalikud õhtusöögiga nii 16 paiku ja kl 17 sumiseb linn juba korralikult. Jätkuvalt on 22st kuni 5ni ilma mõjuva põhjuseta keelatud väljas viibida.

Alates 4.veebruarist on taas võimalus ronida 97 m kõrguse torni Torre degli Asinelli otsa, mis Bologna vanalinna kohal kõrgub, ise 1,3 kraadi viltu. Üles viib 498 trepiastet. Torn on ehitatud 12. saj alguses Asinellide perekonna poolt ja saanud üheks Bologna sümboliks, kuna enamus siinseid keskaegseid torne on lammutatud. Vaatasin virtuaalselt seda vaadet, mis sealt avaneb - ma pole kindel, kas tahan seda reaalselt kogeda, tundub väga viltu ja liiga kõrge. Kõik need droonivõtted on linnulennuvaated nii kättesaadavaks teinud, et pole nagu enam seda erilist tunnet ise üles ronida ja oma klõps sealt teha sama vaatega. Iseasi kui et ronida mingi mäe otsa :) 

Järgmisel pildil on vaade San Michele in Bosco kiriku eest, mis asub linnaäärse künka otsas, ümbritsetuna uhkest metsapargist (bosco = mets). Arvasin kaardipildi järgi, et see roheline laik võiks olla mõnus tervisejooksu koht, aga tegelt on kiriku kõrval suur ortopeediakliinikute kompleks (mille esimesed hooned rajati endisesse kloostrisse) ja park nagu poolsuletud territoorium. Ühel mäenõlval näiteks kulgeb pinkidega ääristatud kõnnitee, mille lõpus on silt: "Palju õnne! Te olete kõndinud 100 meetrit!" Ja vahepeal veel õnnitlused 25 ja 50 m läbimise puhul...Võibolla pole siiski viisakas joosta seal. Igatahes vaade oli uhke ja see kõige kõrgem peenike torn linnapanoraamil ongi kuulus Asinelli.

Miskipärast pidi iga endast lugupidav Bologna perekond keskajal oma torni ehitama, neid olla olnud vähemalt sada. Tornid olid staatuse sümbolid, aga kandsid ka mingit militaarset või kaitsefunktsiooni. Väidetavalt on neist tänaseks osaliselt või tervikuna alles 24, mõnes on võimalik Airbnb kaudu ka majutus leida. Asinelli torni jalamil (järgmine pilt) on plakat Patrick Zaky toetuseks - see on Egiptusest pärit Bologna ülikooli välistudeng, kes läks aasta tagasi korraks koju käima, kuid arreteeriti süüdistust esitamata ning istub sellest peale Egiptuses vangis. Zaky toetusavaldusi võib näha nii ülikooli kodulehe päises kui mitmel pool linna peal.

Muuseumid ja näitused avatakse tasapisi uuesti, esialgu esmaspäevast reedeni, L-P suletud. Piletid tuleb veebist ette osta ja broneerida kindel külastusaeg, sebisin omale järgmiseks esmaspäevaks pileti Monet' näitusele, mis on Pariisist kohale toodud, aga nüüd vahepeal mitu kuud kinni olnud. Bologna üliõpilaskaardiga saab paljudele näitustele tasuta või soodushinnaga. (Lisaks saab sellega 10 protsenti soodustust Meta supermarketites.)

---

Update kell 20.

Kuna käisin oma õhtueelsel jalutuskäigul hiljem kui muidu, sain teadlikuks veel ühest piirangust - ka tavalistes toidupoodides ei müüda alkohoolseid jooke pärast kella18. See kõlab küll juba inimõiguste rikkumise moodi. Sama arvas üks janune itaallane Carrefour Expressis, kes oli käru õllepudeleid täis laadinud ja võitles visalt ja valjuhäälselt oma õiguste eest. Jäi kaotajaks muidugi.

Kui suusatada ei saa

Kolmapäev 3.02

Ärkasin vara, oli veel pime. Tegelikult ärkan igal hommikul pimedas, sest magamisorvas akent pole ja selleks et aru saada, kas on juba hommik, tuleb minna kööki ja aknast vaadata, kas see on tänavalatern või päevavalgus, mis ribikardina vahelt sisse paistab. Päike tõuseb neil päevil ametlikult umbes 7.30. 

Plaan sai juba õhtul paika, et hommikul tuleb jooksuring teha, enne loengut, mis algab kell 11. Käisin eile lähedalasuvas pargis luurejalutuskäigul - Giardini Margherita tundus täpselt õige tervisesportlaste koht. Fikseerisin ära, et jalutajad kannavad maske, aga jooksjad ei kanna. Tõmban igaks juhuks siiski torusalli üle ninaotsa, soojem ka. 

Ja oligi väga mõnus 6+ km. Üritan sellest hommikuse harjumuse kujundada, pärastlõunal oli jooksjaid ja jalutajaid juba liiga tihedalt liikumas. Ja õhtul pimedas poleks ka eriti tore, päike loojub pool kuus ja kuueks on kott pähe tõmmatud. 

 

Update 6.02.

Järgnevatel hommikutel hoian streaki. Pargis käib vilgas elu - pargi servas tegutseb väike algkool, selle lähedal paneb punt emasid igal hommikul üles suure telgi ja maha piknikutekid, seal veedetakse aega imikutega vanuses umbes 0-3. Koertega jalutajaid on palju, aga mõnel hommikul koguneb suurem kari koerte treeningkooli. Kohvik on avatud ja purskkaevud tiigil töötavad. Kella 10 paiku alustab seenioride aeroobikaring, kus taburetile tõstetud kassettmaki muusika saatel kümmekond prouat tantsulist võimlemist harrastavad, energilise esivõimleja innustusel. Kui alles lõunaks parki jõuan, on släkklainerid oma lindid puude vahele pingule tõmmanud ja õõtsuvad neil vapralt, neist veidi eemal hõljub väike capoeira-grupeering õhus ilma mingi abita. Nädalavahetusel lisanduvad akrojooga harrastajad ja üks tšellist, rääkimata niisama pikniku pidajatest. 

Kus see ülikool siis on? Veebis.

Esmaspäev, 1.02

Käesoleva reisi ametlik põhjus on ikkagi õppimine Bologna ülikoolis Erasmus+ stipendiumiga. Pean kevadsemestri perioodil läbima 3 ainet, et saada vähemalt 15 ainepunkti, muidu võtavad raha tagasi. Täna üritan siis ennast igale poole sisse logida ja kursustele registreerida. Olen valinud 3 õppeainet: Semiotics of Conflict, Semiotics of Memory ja Visual Communication. Lisaks võiks kuulata vabakuulajana kursust Introduction to Italian Culture, mis toimub 1 kord nädalas veebis. Homme on esimene veebiloeng konfliktisemiootikast. Saab näha, kas mu algteadmised semiootikast ja inglise keele oskus veavad välja üldse :) 

Esimene õppeperiood kestab 1.veebruarist 12.märtsini, teine 22.märtsist 7.maini. Esimesel perioodil on 4, teisel 7 loengut nädalas. Igaks juhuks hoian kuklas plaan B-d (sirge seljaga taanduda sellest eksperimendist). Ootan siiski 2-3 nädalat, niikaua olen varem ka kodust ära olnud, sellega nad peaks seal hakkama saama, ja ma ise ka ilma nendeta. 

Paljas kivipõrand on kõige häirivam faktor hetkel :) - tuleb kusagilt üks odav vaip sebida.

---

PS. Update 2.02. Esimene loeng Bologna ülikoolis:

PPS. Ülla-ülla: Itaalias hädavajalikud aksessuaarid (vaibad olid liiga kallid):