Linna kolama minnes peab ikka mingi konkreetne eesmärk ka olema. Sel laupäeval võtsin plaani otsida üles Michelangelo enda voolitud skulptuurid, San Domenico kirikus pidavat paar tükki olema. See on üks Bologna uhkemaid kirikukomplekse, ühtlasi kõige verisema ajalooga, kuna just siin tegutses 14-15. sajandil inkvisitsioonikohus ja määras hukkamisele nn nõidusega tegelejaid. Siin toimetas 13. saj alguses Püha Dominicus (San Domenico di Guzmán) - dominikaani ordu rajaja, ja siin on ka tema viimane puhkepaik. Kirikuesisel ümarate kivikestega (kas on eestikeelset vastet sõnale pebbles?) sillutatud platsil seisab paar uhket hauaehitist sarkofaagidega - kiriku kalmistud olid nii hoonekompleksi ümber kui selle sees. Kirik toimib korraga pühakoja ja muuseumina, siin on kümnete kaupa Bologna parimate kunstnike maale ja skulptuure. Aga kus on siis Michelangelo? Üks paljudest kõrvalkabelitest kiriku paremas löövis on teistest uhkem ja seal paikneb Püha Dominicuse sarkofaag tema maiste jäänustega. Algne gooti stiilis kabel ehitati 16. saj ümber uhkemaks barokseks, ja 13. sajandist pärinevale valgest marmorist sarkofaagile lisati järgnevate sajandite jooksul järjest juurde skulptuure ja muid ilustusi. Teiste hulgas on noor geenius Michelangelo aastal 1494 teinud siia 3 kujukest.
 |
| kabeli laemaalingud |
 |
| sarkofaag |
 |
| esiplaanil 19-aastase Michelangelo loodud ingel |
Sarkofaagi taga seinal on üks moodsam raamitud pilt - elusuuruses röntgenülesvõte pühaku säilmetest tema kirstus. Luud-kondid kõik ilusti reas (va kolju), kirstu sangad ja naelad selgelt välja joonistunud. Siin saab juba laskuda semiootilisse mõtisklusse pildi indeksiaalsusest, ikoonilisusest ja sümbolilisusest. Selline tahke tõestus reliikvia olemasolust, küllap uskmatule mõeldud röntgenpilt mõjub kuidagi äraspidiselt... Sellest omakorda pilti teha tundub juba liiga creepy. Väljun, lohutava päikese kätte.
