Pühapäev, 7.02.
 |
| kas Itaalias ei peaks nagu kogu aeg päike paistma? |
Korteris on riiulil külalisteraamat, kus saab perenaist ja tema majutust kiita. Üks külalisi on kiitnud ka lähedal asuvat Villa Ghigi parki. Reklaamvoldik näitab poollooduslikku maastikku varjuliste alleede, puhkekohtade, väikeste viinamarjaistanduste ja suurte põlispuudega. Mõtlen püha päeva puhul minna seda kõike nautima väikese sörgiga. Pargiväravani on 1 km ülesmäge - nagu ikka hakkavad linnaservas tänavad vertikaali tõusma ja park ise hõlmabki enda alla ühe mäekese. Värava taga algab kohe metsik maa, öösel on sadanud rohkem kui arvasin ning ülesroniv rada on ilgelt mudane ja libe. Jooksmisega siin tegeleda ilmselgelt ei saa. Tõmban ennast puudest kinni hoides läbi tumerohelise luuderohuse võsa üles - allamineval proual on veel raskem.
Mudaralli jätkub, aga võib siiski aimata, et soojal kevadpäeval on see tõesti kaunis paik. Vale aeg jälle. Mõned suuremad rajad on natuke kuivemad, aga väga järskude tõusude ja laskumistega, nii et Villa enda juurde ma ei jõuagi. Küll jõuan veel. Rõõm on tunda jälle kindlat asfalti jalge all ja tagasi linna laskuda läbi ehedate vanade veidi räämas villade rajooni, küpressid teeserva palistamas. Üks Ferrari kihutab ka mööda.
