Pühapäev 14.02.
Eilne hommik tuli suure valge üllatusega - öösel oli sadanud lund ja kogu linn oli saanud täiesti uue ilme. Luuderohi, rododendronid ja veel mingid tundmatud igihaljad taimed minu väikeses eesaias olid paksu lumekorra all, mis pealt pisut jäätunud, nii et moodustas tugevaid valgeid skulpturaalseid vorme. Katused, autod, igihaljad hekid, kõik valge mütsiga löödud. Pärast lumesadu oli ilm karge ja selge, -1 kraadi ja vihjed päikese olemasolule muutsid maailma vastupandamatult fotogeeniliseks.
 |
| Hommikune väljavaade |
Pildistamisega on siiani selline imelik asi, et ma polegi oma aparaati veel linna kaasa võtnud, ainult telefoniga mõned klõpsud teinud. Ühelt pool sellepärast, et ilmad on olnud hallid, vihmased ja udused, valgust vähe, aga ma näen juba vaimusilmas, kuidas see linn päikeses särama lööb oma kollastes, oranžides ja roosades toonides seinte ja sammastike ja roheliste aknaluukidega. Teiselt poolt - võttes peegelkaamera kaasa, oled ju endale turisti sildi otsaette kleepinud, aga turist olla hetkel ei ole eriti viisakas ega eetiline. Eile siis otsustasin, et pärast kahte nädalat kohalpealolemist pole ma enam turist, vaid elan siin. Ja sellise harukordse loodusnähtuse puhul võtab ka kohalik jalutuskäigule fotokaamera kaasa. Ronisin alustuseks üles kiriku juurde, kust avaneb vaade kogu linnale - vaade erines tõesti märgatavalt eelmisest korrast ja ma polnud ainus, kes seda imet kaameraga jäädvustama oli tulnud.
Järgmiseks laskusin Margherita Aedadesse ehk parki, kus oma igapäevaseid jooksuringe teen. Seal lustisid nii suured kui lapsed kui koerad täiega. Mõnel oli isegi kelk ning lumememme oskasid paljud ehitada, millest järeldan, et päris haruldane selline ilm siin pole.
Vanalinna tänavatel oli lund vähem - need on lihtsalt nii kitsad, et lumeräitsakad ei pääse läbi, ja kõnniteed niikuinii kõik portikusealused. Kõikjale oli puistatud soola libedusetõrjeks ja suured kastiautod soolakoormatega olid jätkuvalt ringi liikumas.
 |
| Hunnik soola |
San Stefano kiriku esisel platsil ehk Piazza San Stefanol oli püsti pandud laupäevane antiigi- ja muu vana kraami turg. Siin sai ennast juba päris mugavalt turistina tunda, polnud piinlik, et ma midagi ei ostnud, vain ainult pilti tegin. Turisti roll on ikkagi selline teadatuntud olek, mis annab endale sisemise kindluse ja terviklikkuse tunde ning õigustuse olla loll ja käituda nõmedalt. Samas meenus mulle üks põhjustest, miks ma üldse siin olen - soov reisida kuhugi ja olla kohapeal rohkem kui kaks päeva, olla nii kaua, et hakata tajuma seda rütmi, milles mingi linn või küla toimetab. Harilikul rattamatkal või muidu Itaalia-reisil oleksime ilmselt pühendanudki sellel linnale üks-kaks päeva, ja siis edasi kihutanud. Kui nende hulgas poleks olnud laupäev, siis poleks me iial seda turgu siin näinud.
Ugo Bassi tänav on üks vanalinna tuiksooni. Ristisin ta kohe Hugo Bossi tänavaks. Tööpäevadel käib siin tihe liiklus, aga nädalavahetustel suletakse tee autodele ning tänava täidavad jalutajad - basseine ja rippkiikesid küll ei paigaldata aga muidu täielik Autovabadus. Tänava sihis sai nüüd imetleda Due Torrit ehk kahte kõrvutiasetsevat keskaegset torni, Bologna sümboleid.
San Petronio basiilika Piazza Maggiorel, Bologna "raekojaplatsil", on Bologna kõige suurem kirik, aga vaatamata oma suurusele ja dominantsele asukohale siiski mitte kõige tähtsam, st see ei ole linna katedraal. Miskipärast on ta enamvähem pidevalt politsei ja karabinjeeride valve all. Kas nad vaatavad, et liiga palju inimesi ei korraga ei siseneks, või et kõik maski kannaksid, ei saagi aru. Võibolla valvavad Bologna kaitsepühaku Püha Petroniuse säilmeid. Täpselt kell 13 pandi kirik igatahes lõunapausiks lukku ja karabinjeerid vurasid minema.
Veel üks Bologna sümboleid, Neptuni purskkaev, seisab kohe Piazza Maggiore kõrval Piazza del Nettuno'l, selfi on siin kohustuslik!
Mahukam galerii eilsete fotodega on siin: @ Google Photos.
