Kolmapäev 3.02
Ärkasin vara, oli veel pime. Tegelikult ärkan igal hommikul pimedas, sest magamisorvas akent pole ja selleks et aru saada, kas on juba hommik, tuleb minna kööki ja aknast vaadata, kas see on tänavalatern või päevavalgus, mis ribikardina vahelt sisse paistab. Päike tõuseb neil päevil ametlikult umbes 7.30.
Plaan sai juba õhtul paika, et hommikul tuleb jooksuring teha, enne loengut, mis algab kell 11. Käisin eile lähedalasuvas pargis luurejalutuskäigul - Giardini Margherita tundus täpselt õige tervisesportlaste koht. Fikseerisin ära, et jalutajad kannavad maske, aga jooksjad ei kanna. Tõmban igaks juhuks siiski torusalli üle ninaotsa, soojem ka.
Ja oligi väga mõnus 6+ km. Üritan sellest hommikuse harjumuse kujundada, pärastlõunal oli jooksjaid ja jalutajaid juba liiga tihedalt liikumas. Ja õhtul pimedas poleks ka eriti tore, päike loojub pool kuus ja kuueks on kott pähe tõmmatud.
Update 6.02.
Järgnevatel hommikutel hoian streaki. Pargis käib vilgas elu - pargi servas tegutseb väike algkool, selle lähedal paneb punt emasid igal hommikul üles suure telgi ja maha piknikutekid, seal veedetakse aega imikutega vanuses umbes 0-3. Koertega jalutajaid on palju, aga mõnel hommikul koguneb suurem kari koerte treeningkooli. Kohvik on avatud ja purskkaevud tiigil töötavad. Kella 10 paiku alustab seenioride aeroobikaring, kus taburetile tõstetud kassettmaki muusika saatel kümmekond prouat tantsulist võimlemist harrastavad, energilise esivõimleja innustusel. Kui alles lõunaks parki jõuan, on släkklainerid oma lindid puude vahele pingule tõmmanud ja õõtsuvad neil vapralt, neist veidi eemal hõljub väike capoeira-grupeering õhus ilma mingi abita. Nädalavahetusel lisanduvad akrojooga harrastajad ja üks tšellist, rääkimata niisama pikniku pidajatest.
