24. veebruar, Eesti sünnipäev
Mis siis vahepeal on toimunud. Kinnitust on saanud kahtlustus, et ma töötan päikesepatereide peal. Viimastel päevadel on ilm hellitanud ja minu meel rõõmus. Margherita pargis on väikesed valged margariitad muru seest õitsema tõusnud, linnud hõiskavad kevadiselt ja pärastlõunased piknikulised täidavad muruväljakuid. Esimese vihmase nädala ehmatus on möödunud, saabunud on harjumine ja rutiin. Ma ei eksi enam suunaga, kui poeuksest väljun. Lõunapoolses vanalinna osas olen läbi kõndinud ilmselt kõik tänavad. Keskmine on 13K sammu päevas. See mis esimesel õhtul tundus räpasusena, on lihtsalt väga elus linn. Prügikastid tänavatel, mis õhtul üle ääre ajavad, tühjendatakse hommikuks jälle ära. Kuseloigud arkaadidealustel kõnniteedel kuivavad kevadpäikese jõul.
Käisin prantsuse impressionistide näitusel Palazzo Albergatis - inimesed seisid tänaval järjekorras, et üle pika aja galeriisse pääseda. Ja õieti tegid - sellest nädalast on Emilia-Romagna maakond jälle "oranžis" tsoonis ja muuseumid-näitused klõps kinni. Eile tungisin sisse Bologna moodsa kunsti muuseumisse MAMbo-sse, mis pidi T-R avatud olema, välisuks oli küll lahti ja tüdrukud kassas, kuid näitustele mind ei lastud ja tüdrukud ise ka ei teadnud, millal uuesti tasub proovida - see sõltub nakatumise tasemest. Vähesed lõbustused, mis alles jäänud, on niisiis jalutamine, jooksmine, šoppamine ja kirikuskäimine. Ja kirikuid siin jätkub. Umbes kümmet olen külastanud, lemmikuid korduvalt, aga Tripadvisor pakub 53 nimetust Bologna kirikute pealkirja all. San Pietro katedraalis (see on linna peakirik, mis seisab põhilisel šoppamistänaval Indipendenzal) oli südantsoojendav moment ühel õhtul kuue paiku, kui kohalik noormees küsis minu käest puhtas itaalia keeles, et kas ma ka ootan pihileminekut, tahtis ennast järjekorda sättida. Olen infiltreerunud. Ma seal passisin niisama ja jälgisin kuidas pattude ülestunnistamine kulgeb - vanad puust pihikapid seisid sammaste vahel reas, kuid töö käis külgmistes kabelites tavaliste laudade taga, vastavalt ajastule pleksiklaas pihtijat vaimulikust eraldamas. Elamuslik oli ka San Stefano kirik (see mille ees platsil oli ühel laupäeval laat aga järgmisel rohkelt tänavakohvikuid). Kirikukompleks koosnes kunagi 7 kirikust, praegu neljast, kõik natuke eri ajastutest ja mitte liiga palju renoveeritud, puhas punane tellis igal pool. Valitseb väga müstiline atmosfäär, mida seletatakse mh asjaoluga, et püha paik ja roomlaste tempel on siin olnud juba enne ristusu saabumist. Ühes nendest väikestest kirikutest olid hoiul linna kaitsepühaku San Petroniuse maised jäänused kuni aastani 2000, mil need paigutati ümber hiiglaslikku San Petronio basiilikasse linna peaväljakul. Maeimäletamillises kirikus seisis moodne püha vee aparaat: nagu veeaparaat ikka siniste tulukestega, aga paned mündi sisse ja saad omale topsitäie pühitsetud vett, mitte tavalist.
Sportlikuks saavutuseks oli pühapäevane 9 km jooks ümber vanalinna. Niikui ma seda linnakaarti esimest korda nägin, oli selge, et see ring tuleb ära teha. Vanalinna ümbritseb 4-realine tänav, mille kahe sõidusuuna vahel on puudeallee ja puude vahel kõige keskel jalgrattatee. Tänav kulgeb mööda keskaegse linnamüüri joont, mis ümbritses vanalinna kuni 20. sajandi alguseni. Nii sain ka ära näha kõik 10 lammutamisest päästetud linnaväravat (keskajal oli neid 12) linna suubuvate teede otstes - ikka punane tellis kõik.
Õppejõul oli täna seljas sinimustvalge tuunika - mul ei jätkunud paraku kuraasi, et teda tänada sellise sümboolse žesti eest. Kiluleibasid mul pole, aga õhtu aitavad pidulikuks teha sinise hallitusega juust, mustikamoos ja valge vein.
 |
| lõputu piknik |
 |
| Palazzo Albergati sissepääs |
 |
| müstiline San Stefano |
 |
| linnamüüri jooksuring linnulennult |
 |
| sinimustvalge 24.veebruar |
