30.okt. Väljumine piirkonnast

Tuleme alla. Dhampuse teemajas äratab meid kell 6 hommikul kõlaritest kostev mantra "Om mani padme om", mis kordub seni kuni oleme jälle päikesetõusu pildistanud, söönud, pakkinud, veel pildistanud ja teele asunud. Päikesetõusu jäädvustamine õnnestub juba päris hästi ka läbi akna, voodist tõusmata. Haril on viimane tööpäev ja ta kiirustab alla, Pokharasse ja Kathmandusse. Meie venime nagu tatt. Pildistame iga ettejuhtuvat külanaist, iga heinakuhja, iga vana maja, iga riisipõldu. Kahju on lahkuda. Aga tuleb endale meenutada, et reis pole sellega veel lõppenud!

Pärastlõunal teraapiline shopingutuur Pokharas. Ostame asju, mõnuga. Sulejoped, kašmiir, pašmina, jakivillast sallid, kootud mütsid-kindad-sussid, seljakotid, käevõrud, haaremipüksid, palvehelmed ja jälle kašmiir, pašmina, jakivill.

Päikesetõusu pildistamiseks polnud vaja voodist välja ronidagi.

Kõndiv põõsas, kes laenas Eva käest kepi ja ei tahtnud tagasi anda. Teenib elatist sellega, et lubab ennast raha eest pildistada. 

Viljaterade tuulamine.

Läbi riisipõldude alla, tagasi linnadesse.

29.okt. Andestamine

Täna oli siis viimane täis-matkapäev. Kulgesime rahulikult, puhkasime sageli ja jõudumööda toetasime kohalikke käsitöölisi. Eriti hästi läks äri sallimüüjatel.

Hommikul tegi Hari ilusa liigutuse asetades lauale kõikide meie laste jaoks 11 väikest käevõru, mille oli ostnud sama lodge'i hoovil kaupleva tiibeti naise käest. Ja veel neli tükki meile. Lõunaks oli selge, et erksad värvid pärlitel kaua vastu ei pea - meie randmed olid muutunud lillaks ja käevõrud poole kahvatumaks. Aga see polegi asja juures oluline.

Teele jäi siiski ka üks pikem trepp-tõus, mida Dagmar vihkas juba ette, ja üks pikem trepp-laskumine, mida vihkab Eva. Liisil on lihtsalt üks põsk poole suurem ja ta vihkab oma hambavalu.

Oota. Ei. See pole päriselt nii. Tegelikult me oleme siin selleks, et saada paremaks inimeseks. Andestame lõpututele treppidele. Andestame oma põlvedele, et need valutavad. Andestame liiga järskudele tõusudele, andestame laskumistele, kus jalg libiseb alt vihmamärjal mudal. Oleme tänulikud. Aitäh.

Terrasspõldude esteetika võlub ikka veel.

Ilusad maastikud - ilusad inimesed

Ilusad inimesed - ilusad maastikud

Tubli tüdruk - teab kuidas raha teha. Kassipilte pole kunagi liiga palju. Ja rahakassa on korralik.

Siinpool orgu on turiste vähem aga transport ikka liigub.  

28.okt. Juubel või matused

Täna on eriliselt sulnis päev. Rada kulgeb laugete tõusude ja laskumistega (Nepali flat, ütleb Hari) troopilises metsas, bambusevõsas, riisi- ja hirsipõldude vahel, imepäraste mägikülade tanumatel. Kusagil peetakse pidu, külarahvas on kogunenud, palvenurgas on süüdatud lauatäis küünlaid, samas on külluslikult  kaetud laud. Kandik käib ringi - jagatakse suupisteid. Püüan mõistatada, kas on juubel või matus või jätkub festival veel kümnendalgi päeval. Siis meenub foto, mida nägime Jhinu Danda öömajas, voodipeatsis olnud kapikese sahtlist leitud perekonaalbumis. Samuti lauatäis küünlaid ning laua kõrval kadunuke lilledesse mattununa. 

Istun leinajate kõrval külatrepil pikalt ja jälgin mängu. Kõige tähtsam mees hoovil on lumivalge ürbi ja uhke nepaali pilotkaga härra. Lapsed mängivad vaoshoitult ja lärmita. Tundub kohatu pildistada, aga klõpsime siiski mõned kaadrid.

Pärast lõunasööki hakkab sadama ja me ei kiirusta edasiminekuga. Jälgime, kuidas kopter tiirutab mägede kohal teiselpool Mardi Khola orgu, otsides siledat lapikest maandumiseks. Hari arvab, et 100% on tegemist mõne matkaja päästmisega, keda on tabanud ootamatu haigus või vigastus. Kohalike elanike jaoks väljub helikopter haruharva, kui üldse. Naised sünnitavad kodus, abiks ema ja õed, vanemad külanaised ja küla tohter. Hambaarst satub ehk korra aastas Pokharast ringkäigule mööda mägikülasid.

Dekoratiivne bambusevõsa

Vanemad sillad kõiguvad korralikult. Hoiame pikivahet

Vett purskab igast praost

Sügismood 2014

Jou mees, mis vahid

Lõbusad leinajad

Küla on kogunenud

Lugupeetud mees

Mõni hotellipidaja armastab sinist aga mõni teine kõiki värve. 

27.okt. Kuumaveebasseinid

Lubame endale pika mõnusa hommiku. Kui lõpuks tõuseme, on kogu maja juba tühi. Chris ja Massimo jõuavad eelmisest külast pärale, samal ajal kui meie alles hommikusööki ootame. Päike paistab ja meil pole kiiret. Järgmine öömaja Jhinu Dandas (1780 m) on üle sälkoru vastasnõlval selgesti näha.

Sinna kohale jõuame umbes kell 13, sööme lõunat (nagu ikka tomatisupp ja gurung bread) ja siis longime kuumaveebasseinidesse, mis veerandtunni tee kaugusel all jõe ääres. Liguneme mõnuga neli?viis?kuus? tundi, kuni kõht jälle tühjaks läheb. Puhkus!

Chomrongis istusid terrassil kaks kutti, kes on just tulnud Annapurna ringilt. Ameeriklane, sitke ja sportlik, ning veidi ümaram austerlane, habemesse kasvanud ja näost ära kõrbenud, kes jõge ületades kaotas oma magamiskoti. Ristime nad verejoojateks. Lumetorm oli ringi kõrgeimat, Thorung La kuru tabanud vahetult enne nende päralejõudmist. Enamus teelolnuid keerasid pärast katastroofi otsa ringi, aga mitte Jackassid! Lund oli kuni 3 m, kohati lumekoorik kandis, kohati sumbati üksteise jälgedes. Austerlane oli juba üle kuru jõudnud, kui nägi enda kõrval lume alt üht saabast paistmas. Saapa küljes oli jalg ja jala küljes surnud nepaali mees. See oli lumetormi ohver number 41.

Samade tüüpidega kohtume kuumaveebasseinis ja mingil hetkel sulpsatab sooja vette ka maailmaparandaja Californiast, kes üksiku rändajana imeb ennast kaanina külge igaühele, kes vähegi tema jutlust kuulata viitsib. Veel ligunevad meiega samas basseinis suurem turismigrupp Inglismaalt, üksik Norra neiu koos giidiga, meie Malaisia sõbrad jpt. Miskipärast pole näha pikki hollandlasi.

Mul on täna privaattuba, mis hooajaväliselt on ilmselt peretütre magamistoaks. Leian sahtlist kaks paksu perekonnaalbumit ja riiulist suure roosa jänese kaissuvõtmiseks.

Meie luksnumber verandal. Milleks tõusmisega kiirustada.

Sinuwa hotelli peretütar

Eesootav teekond on juba hommikukohvi juues nagu peo peal

Suumin vastasnõlva

Hommikused vaated

Kaebuste raamat

Tuttav sild, nüüd teises suunas

Trendikad imikumütsid. Olen ka sellise heegeldanud kunagi

Vesipühvel annab vastumeelselt teed

Tuttav trepp, seekord üles

Tühja korviga kandjad mööduvad sust tõusul nagu s...uvast kärbsest

Malaislaste sherpa, kes võiks sama hästi fotomodellina töötada

Trekker vs porter. Actually, they need each other.

Korraks on üks basseinidest täielikult meie. Hetk hiljem täitub kuum vesi turistidega

26.okt. Laskumine

Päikesetõus Annapurna Sanctuary's ja kohustuslik fotosessioon. Öösel polnudki väga külm, -2 C näitab termomeeter ukse ees. Õhtul sadanud lumi on laskumistee MBC-sse muutnud libedaks, no siin oleks matkakepid tõesti suureks abiks (aga see on ka ainus kord kogu retke vältel). Lihtsam on kõndida raja kõrval kokkutallamata lumel Nepaali Pokude vahel. Eva laenab ühe oma kepi, see muudab liikumise oluliselt hõlpsamaks. Vaated on maagilised, valge lumi katmas troopilist bambusevõsa.

Päev on pikk, põhiliselt laskumine, aga ka tõuse. Laskume sama maa, mis eelmise 2 päevaga tõusime, Sinuwasse. Siin on kõik teisiti. Matkajaid on vähe, ainult üks hiina grupp õhtustab koos meiega. Külarahvas proovib jälle peo üles võtta, aga publikut pole ja pärast esimest laulu rullitakse vaibad taas kokku ning minnakse kodudesse laiali. Ehk on homme parem päev.

Tõusev päike kuldab Annapurna I.

Keegi ei tahtnud päikesetõusu maha magada.

Valmis tagasiteele asuma.

Lumine rada on kohutavalt libe.

Massimo, Liis, Dagmar, Chris, Lii, Eva.

Vähemalt saab nägu päevitada.

Porter tõusul ABC-sse.

Ja veel.

Valged inimesed järgnevad oma ridikülidega.

MBC - Macchapucchare Base Camp

Kevad.

Kus on pandakarud?

Lumi sulab, vesi vulab.

Veepuudust siin maal pole karta

Objektiiv on põues mõnusalt uduseks tõmmanud

Niiske aurav mets

Ülemistesse teemajadesse tuleb kaupa seljas tassida - siin ei ole hobused ja eeslid lubatud.

Jälle rododendronid.