Teekond Sikkimis

Põhjalik fotogalerii asub

  SIIN.

21.aprill Siliguri-Kolkata

1200 ruupia eest saame liinidžiibiga alla Siliguri, kus meid ootab tuttav hotell Conclave Lodge, 700 ruupiat tuba. Samapalju küsitakse varahommikuse taksosõidu eest New Jalpaiguri raudteejaama, kust rong Kolkatasse väljub kell 5.35.

Üleminek mägede jahedusest alla tasandiku leitsakusse on järsult kontrastne. Lakkamatult tuututavate autode voog Siliguri transiittänaval, rikšad, kuumus, hais, bensiiniving, inimmassid.

Õhtuses pimeduses jalutame  läbi Siliguri teeäärse hullumeelse sagimise ja väiksemate paralleeltänavate slummimeeleolu, kus käimas valimispropaganda üritused India moodi. Küps MANGO räpase tänava äärselt letilt maitseb imehää. Enne selle konsumeerimist toimub hotellitoas muidugi korralik küürimine ja desinfitseerimine, mis siiski ei veena kõiki grupi liikmeid mangosöömise ohutuses.

Siliguri slummi rõõmsad asukad.

Ülimaitsvad mangod.

Mis siis rongiaknast mööda libiseb: maalilised külamaastikud, erkrohelised põllulapid, paaris-härjarakendid maad kündmas, lehmakarjad rohtu nosimas, värvilistes sarides plikad lehmi karjatamas. Raudtee ääres kuivavad lehmakoogid.  Tellisetehased, igal erikujuline kõrge korsten. Lapsed kooli minemas nagu igal pool maailmas, kivikatustega savionnid, õlgkatustega savionnid, mangopuude salud, tiigid põlulappide vahel, mõned neist kaetud suurte ümmarguste lehtedega nagu lootosed või midagi, valged haigru moodi pikajalgsed linnud jalutamas soistel ja mudastel maalappidel. Jälle riisipõllud, mangosalud, maisipõllud, banaanisalud, riisipõllud, bambusevõsa, naised tiigi kaldal pesu puhtaks peksmas, kitsekarjad ja -karjused. Siil siilu järel on see lõputu tasandik üles haritud ja vilja kandma pandud. 7 tunni sõidu jooksul läbi agraarmaastike ei näe me mitte ainsatki põllutöömasinat, ainult härjarakendid. Ületame püha Gangese jõe. Silla kõrvalt jõkke langevatel treppidel pesevad kohalikd pesu ja suplevad.

Rongis pakutakse pika sõidu joksul lausa 5-käiguline eine: 1) tee ja küpsis, 2) omlett, sai ja või, 3) supp ja soolane küpsis, 4) pearoog riisi, dhal'i, karri, leiva ja jogurtiga, 5) jäätis.

Saabumine Kolkatasse lööb kõiki korraks nokauti - temperatuur üle 35 kraadi, õhuniiskus meeletu - rongi konditsioneeritud õhust reaalsusse astudes on temperatuuride vahe ca 20*. Fotoka optika on pooleks tunniks täiesti uduseks löödud.

Raudteejaam asub teisel pool jõge, praamid käivad tihedalt. 

Pageme palavuse eest varjule India Muuseumisse, kus loodame õhtuni redutada, kuni päike keevitamise lõpetab. Zooloogiasektsioonis on eksponeeritud krokodilli topis ja tema maost leitud esemed: 7 kg metallist käevõrusid ning sõrmuseid. Lebotame kvartalisuuruse hoone sisehoovis murupeal, kuni valvurid läbilõikavate viledega muuseumi suletuks puhuvad ning kõiki välja ajavad.

Kõrvalasuval Sudder Street'il leiame mõnusa hoovipealse välikohviku ning laseme jahedal Kingfisheri õllel voolata. Viimased ostlemissööstud ümberkaudsetel tänavatel, mille käigus Indrek natuke ära eksib. Äike müristab Kolkata kohal ja loobib välke, väike vihmasabin käib üle Sudder Streeti, kuid kuum asfalt kuivab hetkega ning õhk jääb endiselt lämbeks.

Kollaste taksodega läbi pimeda linna lennujaama. Redi kaotab mingil hetkel ära ühe oma reisikottidest - ilmselt ununes takso pakiruumi. Käime abi otsides läbi lennujaama ametnike kabinetid - muidugi tulemusteta. Kolkata lennujaama politseijaoskond on omaette vaatamisväärsus - stseen painajalikust krimifilmist. Ventilaatorite tuules plagisevad dokumentide hunnikud, millele on raskuseks kivid peale pandud. Akende ees on vaid trellid, mille vahelt tuul puulehti sisse keerutab. Ruumi ühes seinas on kolm trellitatud kongi - esimeses ripuvad püssid, teises lebab põrandal rastasoenguga kõhetu räpane tume mees oma okseloigu kõrval, kolmands tundub samuti keegi põrandal kössitavat. Jaoskonna ülem käib ringi helesinises maikas, lühikeste pükstega ja paljajalu, tema kolleegid-alluvad samas vormis. Valge maikaga ametnikul on punnkõht üle püksivärvli kummumas ja nikerdatud käevõru õlavarre ümber. Ülem tõmbab klotsersõrmuste välkudes sigareti sigareti järel ning teeb järsul toonil mõned telefonikõned. Millest nad meid saatvate lennujaamaametnikega omavahel räägivad, jääb meile muidugi absoluutselt arusaamatuks.

Big yellow taxi. mille juht sai endale Redi lastele mõeldud suveniirid.

20.aprill Tagasi Darjeelingis

20.aprill, esmaspäev. Darjeeling. 

Aitäh Teebaarile hotelli vastas, et india toidule vahelduseks saame kaerahelbepudruga kõhule pai teha. Sööme putru ja jälgime teebaari aknast, mida kõike kohalikud peapaelaga seljas kannavad.

- 5 kasti kokakoolat

- külmkapp

- 2 kotti kartuleid

- 2 gaasiballooni

- vineertahvlid 2x3 m

- lauavirn

- katuseplekid 1x4 m

- 6 suurt pappkasti turukaubaga

- ca 25kilone ehitussegu kott (ehitusel on transporditöölisteks peamiselt naised).

Pole ime, et Maurice Herzog, esimese 8000ndese tipu vallutaja, on Darjeelingi sherpasid nimetanud Himaalaja parimateks. 

 

Meie reisikorraldaja Subash võtab meid oma kontoris vastu, et meid tänada, meie jälle täname teda ja nii vastastikku mitu korda. 

Lubame, et soovitame teda TripAdvisoris (seda me ka tegime). www.ashmitatours.com - soovitan ka siin, siiralt. Sõpruse märgiks saame keala õnnemärkidega tiibeti siidsallid katad.

19.aprill Gangtok

19.aprill, pühapäev. 

Hommik selge, taevas sinine. Hotelli katusel on perenaise hoole ja armastusega kasvatatud bonsaid, vaade linnale aga piiratud. Ronime mööda peatänavat kõrgemale, üles kesklinna, see võtab terve tunni. Astume läbi väiksest armsast inimmõõtmelisest kloostrist, kus üksik munk templi pearuumi kõrval kambrikeses trummi lööb ja palveid laulab. Tõustes ülespoole hakkab lähemate roheliste mäenukkide tagant paistma säravvalge lumine tipp.

Lal Market - hiigelsuur turuhoone täis köögivilju, puuvilju, igat sorti rohelisi lehti, mida oma roogades näinud oleme, kuid millele nime pole osanud anda. Vürtsid, pähklid, seemned, läätsed jne jne. Lustakas korpulentne proua tervitab meid rõõmsalt kolmes keeles järjest ja ütleb, et oskab tegelikult kuute euroopa keelt rääkida. Ise on ta Tiibetist ning õpetab meile selgeks väljendi "Tashi Delek", mis peaks tähendama nii tervitust, hüvastijättu kui tänu. Umbes nagu nepaali "namaste". 

Alla hotelli juurde tagasi veereme taksoga. Taksod on ühiskasutuses - st stardib siis, kui reisijaid on kogunenud terve autotäis, või vähemalt kolm. Tuleb pikk sõidupäev, meie viimane päev Sikkimis. Pühapäevane Gangtok on umbes ja linnast väljasõit võtab terve tunni. Juht tahaks kohe Darjeelingusse tagasi kimada, aga meie programmis on ka NAMCHI koos kahe hiigelsuure pühakujuga kahe linnalähedase künka otsas. Kuldne Padmasambhava ja valge Shiva, 20-30 m kõrgused. Shiva kompleks on pompöösne - trepid, väravad, purskkaevud, loendanmatu hulk erinevaid templeid, skulptuurid, ja kõige tipuks hiiglaslik ja ähvardav  Shiva ise oma kolmeharulise sauaga.

 

Enne Namchid jääb teele veel TEMI teeistandus. See paikneb üsna suurel kõrgusel ja katab mäenõlvu laialdasel alal, luues kauneid erkrohelisi lainetavaid maastikkke. Kaugemal paistavad teenoppijad nagu väikesed mustad täpid rohelises vaibas. Istanduste vahel kulgev tee on maaliline ning igas kurvis avaneb avar vaade Himaalaja aheliku lumistele tippudele, majesteetlik Kanchenjunga nende hulgas. 

Kui piiripunkti jõuame, on juba pime. Jälle kulub paberite täitmisele terve igavik, ja siis veel poolteist tundi sõitu Darjeelingisse. Pimedeses jookseb üle tee mingi loom, juht pidurdab järsult ning hõikab meile: näe, tiiger! Täpilises pika sabaga kaslases tunneme ära leopardi. Päris leopard! Metsapeatust ei küsi enam keegi. 

Kell 21 on kõik söögikohad suletud. Leiame kitsast kõrvaltänavast leti, kus tütarlaps kohapeal sibulad praeb, nuudlid soojendab ja selle kõik koos terava kastmega banaanilehest taldrikul serveerib. Soovi korral pakib kaasavõtmiseks, ajalehe sisse. Ei mingeid kilekotte ega plastkarpe.

17.aprill Lahkumine paradiisist

17. aprill, reede.

Hommik paradiisiaias. Päike. Soe. Mõnu.

Enne lahkumist saame perenaiselt kaela valged siidisallid, mis meile (elu)teel õnne peaks tooma. 

TASHIDINGi klooster. Võiskulptuuride voolimine. Palvus jämehäälsete pasunate, trummide ja pühade tekstide lausumisega. Mungapoisid teevad munakujulises kiviahjus tuld ja ajavad suitsu, vahelduseks omavahel kakeldes. Kohalikud budistid on end ilusti riidesse pannud ja tulevad palvetama terve perega. 

Sõit RAVANGLAsse. Tee tõuseb üle 2000 m ja ilm keerab jahedaks, siis ka vihmaseks. Hotelli valimisega on tükk tegemist, midagi ilusat me oma eelarve eest siin hallis linnas ei oska leida. Käime ära RALANGi kloostris, mis on väga suur ja päris uus, ehitatud 1995. aastal vana kloostri asemele. Siin on üle 100 mungaõpilase ringi sebimas. Ühe esimese korruse akna taga käib taas võikujukeste meisterdamine - siin on materjal erksavärviliste pulbrite abil kirevaks toonitud. Kõrgemalt kostab tuttavat mörinat. Meid kutsutakse treppidest üles kolmandale korrusele, kus on "puhkpilliorkestri" proovisaal. Torud ja trummid ja pühad tekstid - meilegi pühendatakse üks palve. Vihma kallab järjest kõvemini. Veidi eemal künka otsas on vana kloostri ase, kus nüüd paikneb meditatsioonikeskus, milles saab vaikimist harjutada - sinna meid ei lubata.

Varane õhtusöök restoranis Kookay - see on ainus söögikoht, mida LP üldse nimetab. Ühtegi turisti me siin hallis linnas ei kohta. Hotellitoa uksel on silt, mis teavitab, et kell 8 õhtul puhub politseinik vilet ning pärats seda suletakse kõik poed ja hotellide välisuksed, keelatud on kogunemised hotellitubades, joovastavate jookide tarbimine ja igasugune lärm. Aga noh, me olemegi saavutanud taseme, kus rummijoomine lõpeb kell 9 õhtul ja pool 10 on kõik põhku pugenud. 

 

18. aprill, laupäev. 

Kell 8 stardime sellest mõttetust linnast. Buddha park on veel suletud, aga kuldne Buddha kuju kõrgub üle suletud väravate ja saame oma kohustuslikud turistifotod aiavarbade vahelt kätte. Seejärel pikk loksumine Sikkimi pealinna Gangtoki poole. Teel banaanimüüjad, kohutavalt auklik asfalt, kui seda üldse on, kohutavalt järsud tõusud, mis ei näi kunagi lõppevat, kohutavalt ilus tee järsu nõlva veerekese peal. 

RUMTEK - Kagiy budistliku koolkonna kõige tähtsam tempel Sikkimis. Püssimehed valvavad iga sissepääsu juures ning turistide passinumbrid pannakse külalisteraamatusse kirja.

Õhtul GANGTOK ja vihm. Hotell Tashi Tagay mornilt vaikiva peremehe ja toimeka perenaisega. Jalakäijate tänav kesklinnas meenutab Euroopa linnu.

16.aprill Yuksom, jeebivaba päev

16. aprill. YUKSOMi küla nime kirjutatakse mitmel erineval moel: Yaksum, Yuksum, Yuksam, Yoksum. Kaardi järgi lõpeb siin autoga läbitav tee ära ja algab matkarada. Päris nii see siiski pole. Eile õhtul külasse saabudes viis autojuht meid Ejam Residence'i hoolikalt pöetud muruga õuele, mille teeradasid äärastid õitsvad lillepottide read - see oli meie reisikorraldaja partneri hotell, samuti tiibeti päritoluga perekonna äri. Lumivalge majake teest eemal, puhtad toad, soe vesi, ülimaitsev õhtusöök värske salatiga, mis seni meie menüüst täiesti puudunud oli. Riis, hautatud lehtpeedi või spinati taoline köögivili, friikartulid, tomati-redise-veelmillegi salat, magustoiduks puuviljasalat õunast, banaanist ja meest. Ööömaja maksab 1000 ruupiat kahe peale, lisanduvad toidud. 

 

Yuksomi peatänav

Hommikusöök oli samuti rikkalik: omlett, puder banaanitükkidega ning hirsijahust pannkoogid meega. Kell 9 ootas meid maja ees kohalik giid, kelle juhtimisel tegime päevase jalgsimatka ümbruskonna küladesse ja kloostritesse. Kaugeimaks punktiks jäi väike klooster imeliste vaadetega künka tipus, milles elu hoiavad üleval vaid neli  järsu nõlva veerel jalgpalli taguvat poisikest, kel punased mungarüüd seljast heidetud. 2011 aasta maavärin on hoone osaliselt purustanud. 

DUBDI klooster on Sikkimi vanim, aga seevastu vägagi elus, mungad valmistusid pärastlõunaseks tseremooniaks - valmis olid pandud või ja jahu segust voolitud väikesed kujukesed, kausikesed riisiga, võiküünlad otamas süütamist, kausikesed veega. Vesi on püha sest sellel on kaks head omadust - see on puhas ja see on tasuta. Nii umbes seletas giid. 

Kohaliku põllumajanduse peamiseks tuluallikaks on kardemonikasvatus. Kardemoni taimed on pistetud mulda kõikjal kus vähegi ruumi. Kuna taim vajab kasvamiseks rohkelt valgust, siis võetakse mäenõlvadelt suuri puid vähemaks, et kardemoniväljasid laiendada. Samas on puit väga hinnaline ehitusmaterjal, mis müüakse linnadesse, peenemad oksad jäävad omale kütteks. Kardemoni seemned valmivad maapinna lähedal varre küljes, praegu kevadel nägime juba paari õiepunga, aga saagi koristamine toimub oktoobris. Ühe kilo värske kardemoni eest saab põllumees kokkuostjalt 3000 ruupiat, aga kui on hea aasta ja rikkalik saak, lähevad ka kokkuostuhinnad alla. 

Veel jääb tänasest matkapäevast meelde bambus - tohutud puhmad käsivarrejämedusi hiigelkõrkjaid taevasse kõrgumas.

Omaette vaatamisväärsuseks olid  kive katki toksivad naised tee ääres töötamas. See on tavaline pilt mitmel pool Indias, kus käinud oleme. Mehed teevad küttepuid ja parandavad teid, mis on samuti puhas käsitöö  - auravast tõrvakatlast valatakse pigi teele ja lõppviimistlusena toksitakse ühtlaste vahedega teepinda kivikeste read, mis mügarliku faktuuri moodustavad ja  ilmselt talvel libeduse vastu aitavad. 

Teedega on Sikkimis nii ja naa. Melli piiripunktistr alates oli tee erakordselt katki, keskmine sõidukiirus tuli vast 30 km/h. Pikad teremondi lõigud vaheldusid lühikeste korralike asfaldijuppidega. Siin ülevalpool on teed olnud viisakad, eile läks sõit libedalt, ainult järskudest nõlvadest allanirisevad peened veejoad on teekatte siin ja seal ära viinud. 

Kooli minnakse 3-aastaselt, kõigil on koolivorm ja haridus on tsuta kuni ülikoolini. Yuksomi algkooli lastel on tumesinised volditud seelikud, punased kootud vestid ja punased sokid.