15. aprill, kolmapäev. Hommik PELLINGis. Kuna Pellingit kiidetakse eriti heade vaadete tõttu KANCHENJUNGAle (8598 m), ja õhtutaevas on lubavalt tähine, siis panen äratuskella helisema 4.30. Ärkangi, aga on veel pime, lükkan pool tundi edasi. Kell 5 hakkab heledamaks minema ja isegi hotellitoa aknast saab näha jupikest Himaalajat lumiste tippudega. Topime riided selga ja tahame ronida lähedalasuva künka otsa, kust pidi 360 kraadine panoraam avanema. Hotelli välisuks on aga tabaga lukus ja teenijate ruumist allkorrusel kostab ainult koera lõrinat… Proovime oma vaate kätte saada kõrgemate korruste avatud rõdudelt ja lõpuks leiame katuseterrassi, kus päikesetõus Himaalajas meie ees täies hiilguses etendub. Siiski sumbub etendus peagi pilvedesse ning saame rahuliku südamega poolelijäänud und jätkata.
Kell 9 on autojuht valmis meid edasi sõidutama, aga otsustame päeva alustada jalutuskäiguga PEMAYANGTSE kloostrisse, mis on Sikkimi üks vanemaid ja 2 km kõndimist tundub paras hommikuvõimlemine. Templihoones saab uudistada kõiki 3 korrust, sh muuseumiruum
iidsete esemetega nagu trummid, endisaegsed munkade riided, kunagise Sikkimi Kuningriigi lipp, toidunõud, algsest templist pärit kividetailid jne. Kolmandal korrusel asub ühe munga elutööna valminud maailma mudel - hiiglaslik makett seitsme tasandiga, kus inimesed ja muud olendid oma asju ajavad, kõik pisikeste detailideni välja nikerdatud.
Kõrvalhoones tumepunaste kardinate taga käib mungapoiste koolitund - kiires tempos kordab poiste koor eeslugeja lausumisi, sõna sõna järel, mis kokku kõlab nagu budistlik räpp.
Lõpuks tuleb ikkagi oma rappuvasse jeepi istuda ja südamepahadusega võideldes uute väärsuste poole kihutada. Programmis on püha järve äärde minek, püha kose vaatamine ja õhtuks Yuksomi jõudmine. Parklas uurin autojuhi käest, et kas järves ka ujuda saab, mille peale too teeb peaga ebamäärase võngutuse, mis tavaliselt tähendab jaatust. Asi tundub siiski kahtlane ja jätan trikoo auto katusele seotud seljakotti. KHECHEOPALRI järve peavad pühaks nii Sikkimi budistid kui ka lepchad, teine kolmest Sikkimi suuremast rahvusgrupist, kelle usk on jäänud animistlikuks ning kes usuvad, et järv on tekkinud jumalanna Tara (Taara) jalajäljest. Järve juurde viival rajal on tihe turistide liikumine, samuti järve ääres - peamiselt india oma inimesed lõunapoolsetetst piirkondadest. Puude vahel peidab end väike budistlik nunnaklooster. Raja ääres kasvavad imelised metsikud orhideed. Muidugi ei saa järve vett isegi käega katsuda, mingi suplus pole üldse mõeldav. Palveveskitega ääristatud laudtee viib üle roostiku järveveeni, kus saab näha näljast kalaparve tunglemas, ning pühamees piserdab meid vette kastetud oksakesega.
Turistid Mumbaist on ennast eriti pidulikult riidesse pannud. Meie pildistame neid ja nemad meid. Ootamatu populaarsuse võidab kõige kogukam mees meie hulgast - kõik tahavad ennast temaga samale fotole jäädvustada. "Mina ja eurooplased" on väga prestiižne žanr India reisifotograafias.
Teeme veel väikese tiiru mööda kohalikke külavaheteid ning naaseme auto juurde meie sohvri imestuseks täiesti valest suunast.
Teele jääb veel KANCHENJUNGA FALLS, linnuke kirjas, ja siis ongi Yuksom ja paradiisiaiaga hotell, vana hea india rumm Old Munk ja kokakoola, ja kõikehõlmav kohalejõudmise meeleolu.
