19.aprill, pühapäev.
Hommik selge, taevas sinine. Hotelli katusel on perenaise hoole ja armastusega kasvatatud bonsaid, vaade linnale aga piiratud. Ronime mööda peatänavat kõrgemale, üles kesklinna, see võtab terve tunni. Astume läbi väiksest armsast inimmõõtmelisest kloostrist, kus üksik munk templi pearuumi kõrval kambrikeses trummi lööb ja palveid laulab. Tõustes ülespoole hakkab lähemate roheliste mäenukkide tagant paistma säravvalge lumine tipp.
Lal Market - hiigelsuur turuhoone täis köögivilju, puuvilju, igat sorti rohelisi lehti, mida oma roogades näinud oleme, kuid millele nime pole osanud anda. Vürtsid, pähklid, seemned, läätsed jne jne. Lustakas korpulentne proua tervitab meid rõõmsalt kolmes keeles järjest ja ütleb, et oskab tegelikult kuute euroopa keelt rääkida. Ise on ta Tiibetist ning õpetab meile selgeks väljendi "Tashi Delek", mis peaks tähendama nii tervitust, hüvastijättu kui tänu. Umbes nagu nepaali "namaste".
Alla hotelli juurde tagasi veereme taksoga. Taksod on ühiskasutuses - st stardib siis, kui reisijaid on kogunenud terve autotäis, või vähemalt kolm. Tuleb pikk sõidupäev, meie viimane päev Sikkimis. Pühapäevane Gangtok on umbes ja linnast väljasõit võtab terve tunni. Juht tahaks kohe Darjeelingusse tagasi kimada, aga meie programmis on ka NAMCHI koos kahe hiigelsuure pühakujuga kahe linnalähedase künka otsas. Kuldne Padmasambhava ja valge Shiva, 20-30 m kõrgused. Shiva kompleks on pompöösne - trepid, väravad, purskkaevud, loendanmatu hulk erinevaid templeid, skulptuurid, ja kõige tipuks hiiglaslik ja ähvardav Shiva ise oma kolmeharulise sauaga.
Enne Namchid jääb teele veel TEMI teeistandus. See paikneb üsna suurel kõrgusel ja katab mäenõlvu laialdasel alal, luues kauneid erkrohelisi lainetavaid maastikkke. Kaugemal paistavad teenoppijad nagu väikesed mustad täpid rohelises vaibas. Istanduste vahel kulgev tee on maaliline ning igas kurvis avaneb avar vaade Himaalaja aheliku lumistele tippudele, majesteetlik Kanchenjunga nende hulgas.
Kui piiripunkti jõuame, on juba pime. Jälle kulub paberite täitmisele terve igavik, ja siis veel poolteist tundi sõitu Darjeelingisse. Pimedeses jookseb üle tee mingi loom, juht pidurdab järsult ning hõikab meile: näe, tiiger! Täpilises pika sabaga kaslases tunneme ära leopardi. Päris leopard! Metsapeatust ei küsi enam keegi.
Kell 21 on kõik söögikohad suletud. Leiame kitsast kõrvaltänavast leti, kus tütarlaps kohapeal sibulad praeb, nuudlid soojendab ja selle kõik koos terava kastmega banaanilehest taldrikul serveerib. Soovi korral pakib kaasavõtmiseks, ajalehe sisse. Ei mingeid kilekotte ega plastkarpe.
