Ee-laas meet-saas muuti-oonu, kee-seet kuus-kii noo-rii, vaa-nuu... laulsin väikestele räpastele kerjustüdrukutele MALDA raudteejaamas. Niipea kui oma seljakottidega taksodest väljusime, piiras kamp meid ümber ja läks lahti näitemäng: mul pole midagi süüa, olen nii vaene ja õnnetu, anna raha, rikas valge naine. Pisara vaäljapigistamine ei tulnud veel hästi välja. Seda näitemängu vaatasid eemalt julgustaval ja kaasaelaval pilgul tüdrukute emad. Ei aidanud pearaputus, eest ära jooksmine, pragamine, ignoreerimine, miski. Visad pulstunud juustega ilusad india lapsed ei jätnud jonni. Siis laulsingi neile natuke eesti laule, see pani nad vähemalt vaikima ja kuulama, suu ammuli. Lõpuks pagesime perroonile, mille mõlemas otsas püssimehed korda valvasid.
Eelnevalt oli taksojuht meid juba püganud - 700 ruupiat lühikese sõidu eest hotellist raudteejaama - see on ennekuulmatu. 2800 eest olime ringi sõitnud terve päeva, külastadaes Malda naabruses asuvaid moslemite valitsemisajast pärinevaid varemeid - mošeesid ja kindluseid GAURis ja PANDUAs, punastest tellistest kaitsealused mälestised suurepärases heakorras ümbrusega. Mälestiste hulgas oli ka kuulsa khaani haud ja prohvet Muhamedi jalajälg. Vaatamist veel enam väärt olid väikesed külad, mis teele jäid, lehmad ja paljad põngerjad küla kaevul, veehoidlad üksiku paadiga, punastes sarides naised vett tassimas või veehoidla kaldal pesu peksmas ehk pesemas. Tubakakeerajad majaseinte ääres istumas, lehmasõnnik majaseintel kuivamas, et kunagi koldes põleda ja tee jaoks piima kuumaks ajada.
Kaks valget taksot sõidutasid meid nõnda pea terve päeva läbi sulnite külamaastike, mööda kitsaid maanteid, millel kuivatati ka vilja ja aeti lehmakarjasid kodu poole. No ja siis see raudteejaama sõit. Seni oli igal pool keskmine taksoots olnud 150 ruupiat, aga hetkeks kadus valvsus, ei leppinud enne sõitu summas kokku ja oligi käes. Mis seal ikka - kerjustüdrukud jäid seekord ilma, aga India sai ikka oma kätte.
Tagumisest vagunist ma välja viskan vedru - see on siis järgmine laul, mida Malda lapsed enam ei kuule, sest vurame juba põhja poole, mägede poole. Akende taga möödub pimedus, aga me pisut aimame, millised on need lamedad maastikud, savist majad ja India külaelu seal soojas öös.
 |
| Matšeetega kookospähklit avamas |
 |
| Tubakakeeraja tööpostil |
 |
| Väliköök piimaga tee keetmiseks |
 |
| Küla kaev |
 |
| Lõunapaus |
 |
| Naised poseerivad hea meelega |
 |
| Väärsus |
 |
| Taksoturistid |
